Kuidas Tartu mehele saab meeldida Tallinna BC Kalev?

Esiteks rõhutaks, et bioloogiliselt/originaalselt/geograafiliselt, minu puhul, pole tegemist Tartu mehega, kuid siiski üliõpilasega, kes peab Tartu linna ja õhkkonda ja seltskonda igati Tallinnast lahedamaks.

Ei saa ma isegi aru, et miks see on nii, et kui ma lähen TÜ spordihoonesse Kalevi ja Rocki mängule ilusat mängu vaatama, kuid mängu lõpus olen ikka Kalevi poolt.

Selleks võib-olla mitu argumenti:

a) Kalevi rikas ajalugu
b) Tartu Rocki põrumine Balti liigas eelmise hooaja lõpus.
c) Lemmikmängija Kristjan Kangur!?
d) üritan Tartus teistest erineda?
e) Tartu Rocki naeruväärne areen

...eks nad kõik annavad põhjuse Tallinna poole vaadata!

Maiko

Praegu oleme siis LAs. Saabusime eile ohtul. Hollywoodys laks eilne pidutsemine nii tormiliseks, et me polegi tegelikult veel Los Angelesse (kesklinna) joudnud. Hetkel lahme randa, mida on siin siis kumneid ning otsime tanaseks ohtuks meelelahutuse. Homme oosel lahkub siis minu lennuk Philadelphiasse. Teised kutis porutavad aga edasi Las Vegasesse. :P :(

Tripime!

Yee...raamatud viidud, too labi ning eilsest hakkasime California poole trippima. Alustasime Nashvillest ning praegusel hetkel oleme Denveri kandis (Colorado osariik) - mega ilusad maed ja suusakuurordid, lund ainult pole. Plaan on tana ohtuks jouda Salt Lake City'sse, seal viibida uhe oo ning siis Californiasse, kus saab paris mitu paeva lebotatud. Ning siis ma votan lennuki LA'st Philadelphiasse ning saabun Riiga 25. septembri ohtul.

Ilusat ilma Eestisse! :)

Aloha!

Ei, ma ei lahe Hawaiile! :D

Kuid suveloputripil on kull motted. Esialgu motleme Las Vegasest ja Californiast ning peale seda lennukiga NYC. Kuid jh, olgugi, et suvi on lopukorras, on veel vaga vara moelda reisimise peale.

Viimastel nadalatel on korralikult lainud. Olen oppinud seda tood nautima ning ka vihkama. On momente, kus sa oled ulionnelik ning on momente, kus sa loodad, et jargmine uks su "kogemata" maha laseb. Nali! Kui sa oled terve suve uhte ja samasid raamatuid nagu 2000 korda demonstreerinud, siis suve lopus tekib vahest ikka selline tunne, et kle, ma ju ei taha neid raamatuid enam naha - selleparast, joudes koju, ma jatangi oma raamatukoti autosse :D (kohustuslik on seda endaga isegi tualetti kaasa votta).

Viimane nadal hakkab ning siis tuleb delivery week (raamatute katteviimisnadal). Kuna ma olen juba 1,5 nadalat oma uhiuue Ford Focus 2007ga ulbelt raamatuid peredele otse katte muunud, tuleb mul loodetavasti natukene kergem delivery kui nii monelgi meist, kellel on 300 klienti. :D Minul on ligikaudu 2x vahem, aga see eest ostavad minu kliendid sutsu rohkem raamatuid. DElivery week on hea, sest siis sa lahed ostjate juurde tagasi. Ostjad alati ostavad, eriti, kui nad teavad, et nad saavad kauba kohe katte. Nii, et delivery nadalalt ootan ma tugevat lisa.

Kirjeldan paarilausega oma hullupoorast suvetood:

Iga nadal koputan ma tuhandele uksele (nukid on juba ara kulunud :D), kohtun 300 inimesega, nendest 180le onnestub demonstreerida raamatuid, nendest 60 lasevad mind majja sisse. 60st ulitoredast perest 15 ostavad, kusjuures ainult 5 pere nendest ostavad omal alagatusel, ulejaanud 10 tanu minu "abile". Ulejaanud aja ma jooksen majade vahel, laulan motiveerivaid lugusid, kujutlen ennast edukana ning motlen kallitest sopradest, tudrukutest ja perest, kes mind kodus loodetavasti ootavad. :)

Mind motiveerib praegu kolm auhinda:

I Wanna win - kahe viimase nadala jooksul teha oma parim nadal uldse.
Big check - tsekk kompaniilt vaartusega vahemalt 5000$
TOP FY - lopetada oma ala parimate seas. See on minu pohimotivaator ning hetkel jaan ma 100 parima rookie klubist napilt valja. Kui tood teen, siis saavutan selle kindlasti.

Lisaks uritan ka teha 2500 uhikut, mis tagaks palju suurema eelarve preemiareisiks ning 100000 krooni tulu. Muidugi on sellest summast veel minu kulutused maha arvatamata. :D

Naeme juba kuu aja parast.

Maiko

Ameeriklased on imelikud

Paar naljakat fakti kohalike kohta:

1. Houstonis ei kohta seda "vana head texase aktsenti" peaaegu, et uldse.
2. Ole sa rikas voi vaene, ameeriklased koik on laenuvolglased (multimiljonar on erand). Vaeses piirkonnas pole inimestel raha, et 100 taala eest raamatuid osta, kuid maja ees seisavad autod, moodustades majast palju suurema pindala. Iga auto maksab uuena $25K.
3. Texases on tohhuijaa Trucke. Truck e. siis nagu minu toanaaber utleb: "kastiauto' on enamasti 2-5 kohaline suuremat sorti auto, millel on taga tohutu kast. Selline auto sai teksaslaste lemmikuks kumneid aastaid tagasi kui enamik rahvast elas maal ning paratamatult oli vaja naabritadile kingituseks lehm voi tsenter heina viia. Nuudseks on see auto valja arenenud naeruvaarseks moeetaloniks: rullnokad tuunivad neid ning loodavad nendega endale tibisid leida (eriti mehhiklased: soidavad oma truckidega ringi ning kuulavad mehhiko poplugusid, mille pohiliseks elemendiks on kontrabass). Ma vean kihla, et nad pole taga kastis peale naiste midagi muud vedanud.

Jargmise nadalani

Ahoi,

Jalle uks tsukkel suvest seljataga ning Maiko ongi varsti juba kodus. Khmm...7 nadalat veel! :D, mis tahendab, et mul on onneks veel aega oma muugioskuseid parandada 4 jargmise nadala jooksul, viia raamatuid peredele 1,5 nadalat, viimistleda suvi ja nautida suvelopupidu Catlinburi magivillades 0,5 nadalat ning tutvuda ameerikaga 1 nadal. Kui nii vaadata, siis pole mul si"agi aega. Kuid jh, meeldetuletuseks, maiko lennuk maandub Riias 25. september ning veel uks markus...Maiko ei oota veel seda lennukisoitu. Vahemalt mitte enne kui ma olen tundnud, et ma olen endast 100% andnud.

See nadal polnud parimate killast, kuid laupaev laks ikka hasti. Moodunud nadalal oli rohkem jamamamist muugiloaga ning natuke sai ka politsei eest jookstud. Muidugi on see koik minu enda teha: Kas ma maksan muugiloa eest ja hingan vabalt voi saastan natuke raha ning peidan ennast kurjade politseinike eest. Vahva igastahes. Selle tooga olen oppinud ennast valjaraakima igasugustest situatsioonidest.

Jargneva nadala jooksul keskendun sellele, kuidas aega vaartuslikumalt saasta, kuidas attitude'i veel korgemal hoida jne. Millegi parast kukub nii valja, et nadala keskel, kui vaga palju peresid pole kodus, ma imen, ning laupaeval kui koik on kodus, suudan ma teha hiilgava paeva (paeva, mida tavaliselt teevad 3-4 aasta muugimehed). Tahan moelda nii, et iga paev on hea paev ja kui ma laupaeviti olen hea muugimees, siis ma pean olema seda ka teistel paevadel.

Houston, we have stability!

Hahaa...orgi liikmed jaid see nadal extra-jaatisest ilma. Eesmark oli teha 190 demonstratsiooni - laupaeva ohtuks oli minul aga 193. Kova too see nadal selja taga ning eesmark, leida stabiilsus, saavutatud - suutsin teha sutsu parema nadala kui eelmine ning loomulikult ka monster saturday (muua laupaeval 70% terve nadala teenistusest).

See nadal oppisin vaga palju self-talki kohta. See on lihtsalt hammastav mida koike on voimalik oma ajule ette soota. Pidev korrutamine: I'm happy, I'm tremendously happy voi siis I have a huge confidence, Confidence: That's me! - aitab suureparaselt. Self-talki oskus on midagi mida ma saan kasutada terve oma jargneva elu. See on midagi millest laisk-mina on siiamaani puudust tundnud.

Muidugi on moni paev ka raskeid momente. Ntks sai mul reede piirkond otsa ning siis ma nukrutsesin natukene, sest kedagi polnud kodus. Nutma ma pole siin hakanud, aga sudamest onnelik olen kull olnud. Ntks:

1. Muusin uhele perele laste raamatuid. Nad olid minu ainukesed kliendid sel paeval. Ohtul oli suht masekas olla ning siis kuulen teisest tanava otsast kuidas minu ainukese kliendi poeg kisab: Michael, I really love those books. I'm really waiting till u come!

2. Eile tegin oma rekordmuugi uhele pereisale, kes ise on muugialal tegev. Lisaks sellele, et ta vaga hasti teadis, et ma tegelen muugiga ning tegelikult ta ei kipu uldse raamatutest huvitatud olla, tegi ta mulle toopakkumise oma kompaniisse. Ta tahab, et ma suve lopus tema all muugibisnessis toole hakkaksin. Ta tegeleb mingi naftabisniga. Markuseks: nafta on siin A ja O - pirakas ports plekki.
Sellest hoolimata jatkan ma oma rada raamatumuujana.

Jargmise nadalani.

See nadal oli minu eesmargiks parandada peredele lahenemist ning uldist toomahtu. Lisaks hakkasin ma ka autoga tootama.

Eelmisel puhapaeval seatud siht (olla uks edukaim Eesti rookie) taitus ning jargmine nadal uritan lihtsalt statistiliselt edukam olla ning tousta oma muugitulemustega veel redelivorra korgemale. Laupaeval oli minu elu parim paev - olin sama edukas kui ukskoik milline eelnev muuginadal.


Et statistiliselt olla edukam tegin endale ka negatiivse motivaatori. Meil on siin SW-kate seas kohustus teha iga nadal 180 demonstratsiooni. Minu viimastel nadalatel on demod jaanud 178 ja 179 peale, nii et mul viskas kopa ette ning lubasin tervele orgile jargmisel puhapaeval jaatise valja teha juhul, kui ma ei tee selle nadala jooksul vahemalt 190 demo.
Lisaks on mul vaja saada see nadal ka 18 klienti teha, et uks spets auhind voita.

Vot. Siin ikka motivaatoreid jatkub ning teine suve pool alles hakkab ning nuud on aeg raha tegema hakata. Olen vaatanud ka oma finantsseisud ule - koik kulutused seoses siia tulekuga ning siin elamisega olen juba tasa teinud. Toestuseks siis neile, kes arvasid, et see megahea kogemus raamatuid muua on idiootne ja pankrotistav idee. Voh, kes ei proovi, see voibki naagutama jaada.

Igastahes, kaalun juba siia tagasi tulemist ning sugisel hakkan omale meeskonda koostama, nii et kes huvitatud oma elu opetaivaimast kogemusest, haaraku mul sugisel aga sabast kinni.

Kuid enne seda peab Maiko veel sajaga paar nadala rabama.

Mitte midagi uut...

Iga nadal laheb aina paremini...iga nadal opin midagi uut.

Nuud tootan rikkamas piirkonnas, kuid see veel ei tahenda, et midagi lihtsamat oleks. Inimesed vihkavad sind rohkem jne.

Olen niipalju arenenud, et igasuguste lurjuste kaitumise peale oskan ainult naerda. :D

See oli minu parim nadal ning jargmine nadal uritan parimate first yearide sekka hupata.

Motlesin, et kirjutan siia sellest, millinenaebvaljaminu paev:

6:00 - aratus, kulm duss, pakinendale mingi voileivad ja sokolaadid kaasa ning uritan mitte unustada tellimusraamatu ktti visata ning sandaalid jalga lukata.
6:15 - huppan ratta selga ning sprindin hommikusoogikohta.
6:20 - soome majakaaslastega hommikust, valmistume paevaks, jagame muljeid ningloeme motiveerivaid materjale.
7:20 - teeme valjas sooklaees lolluseid, uritades sellega igasuguse habi terveks paevaks kaotada.
7:25 - hakkab minu pooletunnine porine jalgrattatrip muugipiirkonda.
7:59 - esimene koputus ning paeva jooksul uritan naidata raamatuid 30-le perele ning istuda maha vahemalt 10-ga.
21:31 - teen oma viimase koputuse. Vahest voib paev venida kella kumneni, sest et monelt perelt on vaja rahariismeid valja peksta.
22:15 - porine ja pime rattatripp on labi ning olen kodus pereema poolt valmistatud rooga maitsmas.
22:45 - pesen hambad ja kere ning uinun tehnilise teksti lugemise ajal.
23:00 - HEAD OOD, minul onsiin kell praegu 5 ohtul, teil peaks kell olema 2 oosel.

Jalle uks nadal moodas. Mida nadal edasi seda kiiremini paevad hakkavad mooduma!

Nadal laks statistiliselt hasti: puutusin kokku paljude inimestega ning hasti palju lasti majja sisse ka. Finantsiliselt pole siin vaga kurta - kahjumisse ei jaa ning jargmine nadal liigun joukamasse piirkonda. On aeg hakata rokkima ning perede rahakotte tuhjendama.

Mis koige tahtsam, ma tunnen kuidas saan osavamaks iga paevaga, minu hispaaniakeele oskus on paranenud tunduvalt ning tagasi tulles voin arvatavasti oelda, et oskan veel uhtevoorkeelt rahuldaval tasemel tarvitada.

Jargmine nadal on emanadal. See ei tahenda nuud seda, et mul julm koduigatsus on, vaid see on meie orgliidri poolt valja pakutud.

Niisiis, jargmise nadala puhendan ma oma emale, kes on alati usaldanud mind tahtsaid otsuseid tegema ning kes on ka alati toetav olnud. Et, mamps, kui sa loed seda siin, siis AITAH sulle ja ara muretse, ma rokin siin sajaga ning veel niipea koju ei tule! :D

Maiko

3 nadalat on seljataga ning iga paevaga hakkab aeg kiiremini liikuma.

Tool laheb vaga hasti, arvestades, et tootan praegu vaesemas piirkonnas ning enamus kontaktid on on hispaaniakeelsed.

Iga paev on nii neg. kui ka positiivseid emotsionaalseid hetki, kuid koigest saab ule self-talkiga (sisendades endale, et sellest suvest voidad sa niikuinii). Ning toesti, voidangi. Ma pole kunagi nii distsiplineeritult tood teinud ja pusinud ajagraafikus. Tunne on vaga hea ning teenistustegur suureneb ka iga nadal. Kuid teenistus pole siin koige tahtsam - vahemalt ma uritan sisestada seda iseendale. Suve alguses ikka harjutatakse ning uuritakse enda emotsionaalseid piire ning augustis kui ma rikkamasse piirkonda lahen, muutub raha alles tahtsaks.

Ega mul siin muudeks asjadeks aega polegi - pidev tegutsemine paneb aja lendama. Puhapaevad on need paevad kui me oma tiimiga kokku saame ning basseinis lahedalt aega veedame.

Ma olen suhteliselt outgoing olnud terve elu - selle koha pealt olen tagasi hoidnud, suve lopus on aega ja raha pidutsemiseks kull. Eile kaisin perepojaga peretuttavate juures filmi vaatamas - rohkem midagi sellist polegi teinud.
Eks tulevikus on plaanis kulastada NASA ja Galvestonei (kohalik puhkeparadiis).

Tunne on vaga hea ning tunnen endas suuri arenguid!

Tervitusi Eestimaale!

Maiko

Suvi raamatubisnessis

Kes veel ei tea, siis kusagil pool aastat tagasi tegin sellise otsuse, et viibin see suvi usas.

Mul pole vaga palju aega siin kirjutada, et ma uritan teha luhidalt.

1. juuni asusin teele. Praeguseks olen pool Uhendriike labi soitnud, kaasaarvatud muugikool Nashvilles. Seal sain ma teada, et toole lahen Houstonisse, Texas. Kliima on siin troopiline ning raamatumuugis kasutan hispaania ja inglisekeelt vordselt. Eestist siin muidugi ei teata mitte midagi. :D

Elan kenas majakeses. Perenaine on tore ning meil on pool ka.

Enesetunne on super ning ma ei kujuta ette kui ma siia ei oleks tulnud. Iga paev opin midagi uut selle too ja iseenda kohta.

Jargmine kord kirjutan pikemalt...ehk.

Tagasi Eestis: septembri lopp.

Kosovo – püssirohukelder Euroopas

Kosovo tähendab eestlase jaoks üldjuhul äärmiselt ohtlikku ja varemetes sõjapiirkonda, mis paigutub kaardil Kaukaasiasse või Lähis-Itta. Põhjuseks see, et kriisipiirkonna paiknemine Euroopas ei tundu tõenäoline.

Kosovo asub aga Balkanil, Euroopa teada-tuntud püssirohukeldris, mis võib iga hetk uuesti plahvatada. Püssirohuks on kahe rahvuse – serblaste ja kosovlaste – erinev visioon Kosovo tulevikust.

Pärast Jugoslaavia kodusõda (1990–1995) ründasid serblased Milosevici juhtimisel Kosovo piirkonnas albaanlasi, et ala albaanlastest puhastada. Serblaste rünnaku nurjas NATO, kes saatis agressorite vastu oma õhujõud. Olukord Kosovos on pärast Serbia vägede peletamist küll mõnevõrra rahunenud, kuid etnilised konfliktid pole kadunud.

Serblastel on kindel põhjus, miks nad ei taha Kosovot albaanlastele loovutada: Kosovo on Serbia riigi häll. Albaanlased aga rändasid Kosovosse paar sajandit tagasi ning kiire rahvaarvu kasvu tulemusel on nad spontaanselt serblastelt hälli üle võtnud. Praegu moodustavad albaanlased Kosovo elanikest 90%-lise enamuse ning peavad seda piirkonda oma koduks.

120 000 elanikuga Põhja-Kosovo linna Mitrovicat tuntakse kui albaanlaste ja serblaste vahelise konflikti musternäidist. Linnast voolab lõhena läbi Ibari jõgi, mille sildu valvavad UNMIKi (Ühendatud Rahvaste Organisatsiooni Missioon Kosovos) teenistujad, jaotades asula Põhja- (serblased) ja Lõuna-Mitrovicaks (albaanlased). Kui ühe rahvuse esindaja satub valele poole jõge, siis ootab teda terroriseerimine või julm vägivald.

Kriitilisest olukorrast hoolimata tunduvad inimesed tänavatel olevat rahulikud – pole ühtki märki agressiivsusest. Erinevalt serblaste linnaosast, on albaanlaste linnaosa tänavatel palju mehi, kes tööpuudusest (ligi 70%) tingituna sisustavad oma aega jõlkumisega. Naiste puudumine tänavatelt on seotud muslimiga, mis sarnaselt moslemile, piirab nende õigusi ja liikumisvabadust.

Linnapildis tekitavad kontrasti üheltpoolt hoonete varemed ja lõpmatud prügihunnikud, teisalt eurorahade eest rajatud infrastruktuur ja araablaste sponsoreeritud (loe propageeritud) muslimi mošeed, ususümbolid. Usk ongi see, mis kahte rahvust suuresti eristab: serblased on õigeusklikud, albaanlased järgivad aga muslimit.

2004. aasta märtsirahutuste jooksul põletati Kosovos maha mitmed õigeusu kirikud. Põletamise eesmärk oli serblaste väljatõrjumine (etniline puhastus) “oma” territooriumilt. Näiteks oli Lõuna-Mitrovicas peale serblaste ka mustlaste vähemus. Mustlaste tõrjumiseks põletasid albaanlased terve nende Roma Mahalla aguli, kus elas 90ndate lõpus kuni 8000 inimest. Praegu ehitavad Norra ja Taani heategevusorganisatsioonid seal mustlastele moodsaid korterelamuid. Põgenikelaagreist on seni tagasi tulnud umbes 300 inimest, suve lõpuks peaks elanike arv küündima 500ni.

Mitrovica tänavad tunduvad olevat äärmiselt turvalised, kuna NATO ja ÜRO egiidi all patrullivad seal mitme riigi sõdurid ja politseinikud. Pikale rahuvalvajate rahvuste nimekirjale lisandub ka Eesti, mille 27 rahuvalvajat moodustavad rühmasuuruse üksuse Taani pataljonist. Eesti luurerühmale ESTRIF-1 on usaldatud 150-ruutkilomeetrine ala Serbia piiri läheduses Mitrovicast idas, kus nad patrullivad ja rahu hoiavad. Eesti kontingendi vanem on kapten Andres Parve, kes teenib koos kahe kaitseväelasega Kosovo relvajõudude (KFOR) peastaabis Pristinas. ESTRIFi rühma eripära on, et see moodustati sõduritest, kes valiti juba ajateenistuse jooksul. Enne missioonipiirkonda saabumist osalesid nad väljaõppel Eestis ning pataljoni kooseisus Taanis. Eestlased tunnevad ennast Kosovos mugavalt – see pole päris Afganistan, kus võib iga nurga peal “vabadusvõitleja” kirbu peale jääda. Rahvusvaheliste rahumissioonide kriitikud küsiksid kindlasti, mis mõttega Eesti oma sõdureid Kosovos hoiab, kui seal midagi ei toimu. Rahvustevaheline viha hõõgub siin aga pinna all ning selle lahvatamisel peavad Eesti sõdurid sekkuma täie tõsidusega.

Kosovo missioon annab sõduritele ka väärtusliku koostöökogemuse teistest rahvustest üksustega ja parandab Eesti liitlasstaatust NATOs, ÜROs, ELis. Kuidas loota tulevikus oma liitlaste abile, kui ise nende tegevust isegi mitte sümboolselt ei toeta? Samuti võib loota, et välismissioonidel käinud noormeestest kasvavad tänu nende kogemustele Eesti sõjaväe tulevased liidrid. 30 noormehe kojutoomine ei tekitaks Eesti Vabariigi eelarves piisavat kulude kahanemist, et näiteks märkimisväärselt pensioni tõsta, seevastu poleks rahuvalvajateta Kosovos ka rahu.

Kosovo probleemi lahendamiseks on ÜRO erisaadik Kosovos Martti Ahtisaari pakkunud välja plaani, mis jätab Serbia Kosovo territooriumist ilma, kuid ei kingi ka kosovaridele iseseisvust, kuna väidetavalt ei suuda Kosovo ise oma majandust ja institutsioone üles ehitada. Seetõttu pakutakse Kosovole piiratud vabadust, mis tõenäoliselt tähendaks praeguse olukorra jätkumist, kus korda hoiavad korrumpeerunud kohalik politsei, moodustatav kaitsevägi ja KFOR, rahana on käibel euro ning majandust ehitavad üles OSCE ja EL. Kõige suuremaks muutuseks oleks Kosovo missiooni üleminek ÜROlt ELi juhtimise alla.

10. märtsil toimusid Viinis serblaste ja Kosovo albaanlaste vahel läbirääkimised, mis, nagu arvata oligi, nurjusid, kuna kumbagi poolt ei rahuldanud pakutavad tingimused. Praegu arutatakse Ahtisaari lahendust selle lõpp-peatuses – ÜRO Julgeolekunõukogus. Kuigi tõenäoliselt on enamik Julgeolekunõukogu liikmetest Ahtisaari plaani poolt, võib Venemaa, kes on Kosovo küsimuses seni toetanud Serbiat, kasutada vetoõigust, mis ainult pikendaks Kosovo kriisi.

Ahtisaari plaani nurjumisel ootab Kosovot tume tulevik: kriisi pikenedes tüdinevad rahuvalvejõud ning lahkuvad piirkonnast; albaanlased ja serblased aga ei kannata üksteist silmaotsaski ning Kosovo territooriumi “suurpuhastus” käivitub, seades ohtu terve Euroopa julgeoleku. Seega tundub Ahtisaari plaani heakskiitmine olevat ainuõige lahendus nii albaanlastele, serblastele kui ka kogu maailmale. Euroopa ei salli auku enda südames!

Siiani on artikkel ilmunud UNIVERSITAS TARTUENSISES (http://www.ajaleht.ut.ee/238845). Artikkel valmis minu venna, Renet Mathieseni abiga.

NBA

1. ring

Läänekonverents

Dallas (1) vs Golden State (8)

Au neile Golden State`i poistele, kes napilt omale playoff-mängud koduõuele tõid. San Franciscos pole juba 13 aastat nii kõrgel tasemel korvpalli mängitud. Oli see Toronto mängija Crish Bosh, kes ütles: "Olin peale esimest playoff-mängu šokeeritud - pall liikus palju kiiremini ning kõik võitlesid hinge eest!" Selleks ongi playoffid erilised. Golden State`i meeskond mängib hingega ja just see on nende senist edu Dallase vastu (seis on 3:2 Warriorsile) toonud. Teine faktor miks eelmise aasta finalist ja tiitlipretendent nr 1 on Golden State`ga hädas, on see, et vastane lihtsalt ei istu neile - vähestest Dallase põhihooja kaotustest on tervelt 3 Golden State`lt. Jah, ja tegelikult kui selle meeskonna koosseisu vaadata, siis on üllatav, et nad põhiturniiri nii madalal kohal lõpetasid.

Dallasel on aga MVP Dirk Nowitzki, kes loodetavasti viimastel mängudel suudab "kuldse osariigi" toppeltmeeskonna lahti murda ning Dallase see aasta vähemalt konverentsi finaali toimetada. Seeria jääb 4:3 Dallasele.

Phoenix (2) - LA Lakers (7)

Arvake, kes on minu lemmik mängija? Otseloomulikult Kobe! Kurdetakse, et Kobe võtab liiga palju enda peale. Otse vastupidiselt arvavad viimasel ajal aga TNT kommentaatorid, et Kobe peaks enda peale rohkem võtma, sest et tema meeskonnal pole piisavalt sisu, et alistada Phoenix Suns ja nende hull mees Steve Nash, kes viimastes mängudes alla 20 söödu just ei jaga.

Sunsi rünnakud Lakersi vastu on lihtsalt liiga head ja sujuvad. Suns ei pea otsima Lakersi kaitses tühje auke - need justkui tekivad ise. Suns - NBA selle hooaja kõige resultatiivsem meeskond - on senistes mängudes Lakersist lihtsalt üle jooksnud ning ma ei usu, et Lakersit jätkub ka täna õhtuks, mil Suns arvatavasti võidab. Seeria võit Sunsile 4:1!

San Antonio (3) - Denver (6)

San Antonio enamus koosseisust on saavutanud juba oma parima ea: Duncan ja Ginobili enam paremaks ei saa; Horry`t ootab õige pea pension. Parker on ainuke algkoosseisu mängija, keda ootab kirev tulevik. Niisiis on San Antoniol viimane aeg veel üks tiitel napsata. See aasta on neil vastas aga kõva pähkel, kes on tegelikult võrdväärne ükskõik mis NBA esimese rivi meeskonnaga. Räägin siis Denverist, kelle positsioon on kannatanud tänu Anthony ~16 mängulisele keelule ning kellega liitus hooaja keskel Iverson. Lisaks nendele meestele on Denveri koosseisus NBA põhihooaja parim kaitsemängija Camby, kahjuks vigastatud Kenyon Martin, potentsiaalikad J.R Smith ja NENE. Kui see meeskond ei tule see aasta SA vastu 2:3 kaotusseisust välja, siis järgmiseks aastaks ennustan neile tiitlivõitu! Pakun Denverile 4:3.

Utah (4) - Houston (5)

Utah`l on see hooaeg meeskonnast välja kasvanud uus liider - Carlos Boozer. Hämmastav on vaadata lihtsalt kuidas ta üle Yao Ming`i kõrge kaarega keskpositsiooni viskeid tabab. Kuid Boozer pole veel nii kõva mees, et Utah viia võidule nii suurte staaride vastu nagu seda on McGrady ja Yao. Abi kuluks ära muidugi Jazz`i teiselt staarilt, Kirilenkolt, kes see hooaeg aga on väga kahvatu olnud.

Peale Yao Ming`i vigastusest paranemist on Rockets hea hoo sisse saanud ning nad võidavad seeria 4:3. Dallase kahvatu mängu jätkumisel võib Rocketsil ka järgmises ringis vedada, kuid NBA finaal? - ei!

Pakun siis välja ka konverentsi võitjad:

Ida:

1. Detroit

2. Bulls

3. paarist New Jersey - Toronto

Lääs:

1. Phoenix

2. Dallas

3. paarist San Antonio - Denver

Kes tuleb NBA meistriks?

Alganud on NBA playoffid ning juba mõne meeskonna (Miami Heat - tiitlikaitsja) jaoks on need ka läbi saanud. www.nba.com

Sellise programmi nagu Sopcast () abil olen viimasel ajal süvenenud NBA (eestik. Põhja-Ameerika korvpalliliiga) lahingutesse. Sopcasti saab allalaadida http://www.sopcast.com/ ning kui kellelgi on küsimusi selle programmi töötamise ja kanalite kohta, siis olen alati valmis aitama.

Analüüsin siis järgmiseid playoff-paare:

1. ring

Idakonverents

Detroit (1 - põhiturniiri koht) vs Orlando (8) 4:0

Loota võis, et eesotsas Howardiga võtab Orlando siit ühe võidugi, kuid kuna Howard esines esimeses kolmes mängus kehvasti, siis ei olnud siit midagi paremat Orlando jaoks loota. Kõik oli Howardi teha. Pistons, kes on viimastel hooaegadel stabiilselt idakonverentsi liidrite hulka kuulunud, võttis 4:0 võidu, ning liigub edasi järgmisse ringi.

Cleveland (2) vs Washington (7) 4:0

Kuigi seeria pole veel lõppenud, ennustan Clevelandile puhta 4:0 võidu. Sellest seeriast oleks tulnud üks 1. ringi põnevamaid, kuid kuna meeskonna vaieldamatu liider Arenas on hooaja lõpuni audis ja C.Butler on ka vigastusega väljas, siis millest me üldse räägime? A.Jamison on WAS eest teinud terve seeria jooksul hiilgavaid mänge, kuid üks mees ei alista meeskonda nagu Cleveland, millel on igale positsioonile panna korralik mängija. Cleveland, eesotsas King James`i ja Ilgauzkasega, ma arvan, et on liikumas idakonverentsi võidu poole.

Toronto (3) vs New Jersey (6) 2:4

Minu lemmik paar ning kindlasti idakonverentsi põnevaim heitlus. Toronto on eriti sümpaatne meeskond oma Euroopa mängijatega (Bargnani, Calderon, Parker (orig USA), Garbajosa, Nesterovic jne) ning noorte talentidega (Ford, Bosh), kellest on saamas NBA parimad mängijad. Selle meeskonna miinuseks ongi see, et neil kõigil pmst puuduvad playoff-kogemused.

Vastupidiselt Torontole on New Jersey väga kogenud meeskond, mille superstaarist liikmete duol (Kidd ja Carter) on pmst viimane aeg suuri tegusid teha. Seda duot toetab tugevalt Jefferson. Ma kaldun arvama, et võit läheb NY-le just kogemuste tõttu. Torontol on aga helge tulevik ees ning pole kaugel aeg kui esimest korda võidab NBA Kanada meeskond.

Chicago (4) vs Miami (5) 4:0

Tiitlikaitsja on väljas. Dwayne Wade, NBA üks parimaid mängijaid, pole vigastusest täielikult taastunud ning O`Neal pole enam oma tavapärases hiilguses. Chicagol on väga stabiilne, noor ja tugev koosseis, millega võidakse lähiajal taastada ka 90ndate Bullsi hiilgeaeg. Neil on noored ja talendikad mängijad (Hinrich, Gordon, Deng) ja väga head kaitsemängijad (Wallace, Nocioni jne). 1. ringis on eriti teravalt esile tõusnud briti päritolu Luol Deng, kelle keskpositsiooni visked on siiamaani pidurdamatud olnud. Chicago võib jõuda NBA finaali, kuid selleks peavad nad jagu saama eelkõige Detroidist.

Mässud Tallinnas

Mul pole mitte kunagi midagi venelaste vastu olnud ning loodetavasti ka kunagi ei hakka olema. Kuid eilsed sündmused tekitasid tahtmatult minus negatiivseid tundeid meie kalli vähemusrahvuse vastu. Need rahutused olid justkui tõestuseks kõigile, et enamus kuritegudest EVs on toime pandud venelaste poolt. Ma tean väga palju toredaid venelasi, kes kindlasti ei tolereeri eilseid rahutusi. Eilne sündmus lihtsalt näitas kuidas käitub ühe suure ja uhke rahvuse "diskrimineeritud" vähemus võõras riigis.

Pärnu mnt on minu jaoks Tallinnas kõige kodusem kant. Nende katkiste aknate vaatamine tekitas ka minul sellise tunde, et võtaks oma sõbrad kaasa ning sõidaks Tartust Tallinna vandaale karistama. Siiski, kuna ma ei ole anarhist, tunnistan Eesti Vabariigi legitiimsust kurjategijate üle ise kohut mõista. Kõik need noored, kes kogunevad täna Tallinna tänavatel eesmärgiga mässajatele kätte maksta, kahtlevad EV suutlikuses ning sülitavad meie riigi korrakaitsjate peale, täpselt samamoodi kui seda tehti eile mässajate poolt.

Kusagilt olen kuulnud, et täna kogunevad terve Eesti skinheadid Tallinna. Sellel rühmitusel võivad olla küll mingid seisukohad pronkssõduri suhtes, kuid ma olen suhteliselt kindel, et nad kogunevad sinna ikka selleks, et lõpuks on leitud põhjus, miks venelastele peksa anda. Kui Eesti riigi korravalvajad ei suuda ohjeldada järgnevaid mässe Tallinna tänavatel ning ntks täna toimub suur venelastevastane rünnak, millel on katastroofilised tagajärjed, on Vene riigil põhjust (lõpuks ka tõenditega) süüdistada eestlasi "fašismis".

Vene rahvas on uhke rahvas. Mida mina kardan, on see, et paarikümne venelase kannatused eeltulevatel rahutustel võivad osutuda piisavaks põhjuseks Vene Föderatsiooni-poolsete sanktsioonide teostumiseks (olgu need siis naftakraanide sulgemine või siis koguni Vene armee sissemarssimine EVi).


Jäädes lootma kõige paremat!

XII Rahvusvaheline Rahvatantsufestival Mallorcal

Ma ütlen ausalt, et festival läks nässu. Ei, mitte meile, vaid korraldajatele ning mitte sellepärast, et korraldajad on saamatud, vaid sellepärast, et ilmataat keeras sajaga käki kokku. Kuid tõesti, on asju mille pärast korraldajatele peksa anda. Vähemalt mõnel meie rühmaliikmel võis
vahepeal selline tunne olla.

Ausaltöeldes oli meil tore giid, kes kahjuks aga ei teadnud festivalist midagi. Niisiis olin mina giidist targem, kuna olin tegelenud Mallorca reisi orgunniga mingi pool aastat ning kujutasin ette, mis meid oodata võib. Kuid giidist oli vähemalt niipalju kasu, et suhelda ühekeelsete majorkalastest bussijuhtidega ning pika punnimise peale helistada korraldajatele ja küsida:"Mis värk on?" Kuid ega ma ei süüdistagi teda, sest et korraldajad on need, kes oleks pidanud kõik need toredad tüdrukud ja poisid, kes meid vastu võtsid, ettevalmistama.
Siis ei oleks pidanud me ootama ~tund aega vihma käes bussi, teaksime täpselt mis ja kus homme toimub jne. Põhimõtteliselt teadmatus oli meie põhimure! Kuid au korraldajatele, kes võtsid julguse kokku ja kutsusid see aasta kokku rohkem kui 50 rühma 23 erinevast riigist. Eks sa proovi neid kõiki suures turismikuurordis majutada ja sööta.

Lisaks rahvusvahelisele võistlusele oli meile planeeritud viis esinemist Palma tänavatel, millest kolm jäi ära just eelpool nimetatud ilmataadi märja kämbla tõttu. Niisiis sain mina festivalil ametlikult tantsida ~8 minutit. Kuigi meie rühmaliikmed said minust kõvasti rohkem tantsuaega (mis on eraldi jutt), siis ka nemad kurtsid, et õiget festivali tunnet pole tekkinud. Ainult ava- ja lõputseremoonia ajal oli selline tunne, et vot, nüüd olen ma küll rahvastepaablis. Kujutage ette, see on selline tunne, nagu kõik ÜRO 192 delegaati on riietunud rahvariietesse ning hakanud igaüks oma kaerajaani keksima, kõigil kas tšello, trumm või akordion käes.

Rahvusvaheline võistlus toimus siis kahel päeval. Huvitaval kombel oli mõlema päeva esimesteks esinejateks eestlased. Juhuslik kokkusattumus? Ei! Arvata on, et põhjamaalaste lihtne ninnunännutamine ja rahulik õõtsumine, mis meie jaoks tegelikult on päris tempokas, sobis just ärkanud žüriiliikmetele hommikuks paremini kui metsikud trummikombinatsioonid Aafrika džunglist.

Võitjad kuulutati välja festivali lõputseremoonial viies erinevas kategoorias (lapsed, muusika, riietus, tants ja üld). Nagu arvata oligi ei saanud põhjamaalased ühtegi auhinda. Kuid kuna hüüti välja ja anti auhinnad ainult kolmele parimale, siis käis meie seltskonnas läbi kild, et ärgem laskes pead norgu -me olime ju kõige stabiilsemad: saime igas kategoorias neljanda koha. :)

Tantsukategooria võitis Ungari rühm, kelle tantsusammud koosnesid põhimõtteliselt saapasäärte peksmisest. Nad kloppisid kätega väga osavalt oma sääri ning olid žüriiliikmete jaoks atraktiivsed.
Festivali üldkategooria võit läks Filipiinidele, kelle akrobaatika oli hämmastav: mehed olid jalgupidi üksteisel õlgadel ning naised nagu kanad õrrel, mida mehed siis kandsid. Sellise tantsu harjutamine võttis neil kindlasti palju aega, kuid ma ei oleks andnud neile esikohta - ainult akrobaatika ja mõõgavehkimisega ei võida. Kuigi ma pole idamaise kultuuriga väga hästi kursis, leian, et muusika oli jabur ning ei sobinud sellesse kavasse. Üldjuhul on siiski tavaks, et Mallorca festivali võidab mõni Ladina-Ameerika keeli (liigitan sinna alla ka Hispaania ja Portugali) rääkiv grupp või siis mõne eksootilise maa esindaja.

Minu enda lemmikuteks aga olid bulgaarlased, kes said üldarvestuses kolmanda koha. Nende kavas oli kõik olemas: tantsukombinatsioonid, hea muusika, atraktiivsus, täpsus. Me olime kõik magama jäämas, kui järsku tulid bulgaarlased lavale ning edukalt ühendasid oma rahvaviisi sünge sõjamarsiga.

Veel tasuks ära mainida Burundi esikohta muusikakategoorias. Tõsiselt head trummitagujad. Tundub, et nad pole terve elu midagi muud teinudki kui mõelnud välja erinevaid viise mis asendis ja kuidas trummi lüüa. Kui kusagil müüdaks nende albumit, siis ma kindlasti ostaks.

Nii palju siis festivalist. Järgmise sissekandena räägin sellest millega vabal ajal tegelesime. :)

Tartu Ülikooli Üliõpilasesinduse valimised

Ahoi!

Otsustasin ka see aasta TÜÜEsse kandideerida. Paljud küsivad minult, et milleks, et see ju pidavat olema mõttetu organisatsioon. Ka mina olen mõelnud niimoodi, kuid miks ma siis ikkagist kandideerin? Las ma põhjendan...

Kas Teie olete tundnud Üliõpilasesinduse lähedust, konkreetset seotust selle organisatsiooniga, et tõesti keegi esindab ja on teie häälekandja üliõpilaste ümarlauas? Mina seda ei tunne, kuid olen kuulnud müüte ammustest aegadest kui üliõpilasesindust sai tõesti tudengite häälekandjaks nimetada.

Kui paljud Teist üldse teavad, et paar kuud tagasi vahetus TÜÜEs nii võim kui ka esimees? Kui paljud oskaksid nimetada eelmise või praeguse TÜÜE esimehe nime? Kui paljud üldse teavad mitu liiget on põhikirja järgi TÜ Üliõpilasesinduses? Tunnistan ausalt, et ka minul on probleeme olnud nendele küsimustelevastamisega.

On palju asju, mida ma esinduse struktuuri ja toimimise kohta ei tea. Kuid ma tean, et mul on piisavad kogemused meeskonnatööst ja selle juhtimisest, et ma olen võimeline õppima ja kohanema uue organisatsiooniga ja et mul on pealehakkamist esindada üliõpilaskonda TÜÜEs vääriliselt.

Ma olen absoluutselt kindel, et nii praeguses kui ka tulevases TÜÜEs on väga tublid noored, kuid võib-olla ei pööra need noored piisavalt tähelepanu oma organisatsiooni silmapaistvusele? Selle probleemi lahendamiseks astuksin mina aga järgmised sammud:

• Valituks osutudes kannan oma osakonnale (riigiteadlastele) kui oma valijatele tagasisidet TÜÜEs toimuvast ning seda vähemalt üks kord kuus.
• Atraktiivsuse tekitamiseks muudaks TÜÜE valimised tagasi üldisteks - tudeng saab hääletada ükskõik mis teaduskonna kandidaadi poolt. Teaduskonnapõhine süsteem piirab potentsiaalsete valijate hulka ja suuremate teaduskondade võimu ning välistab laialdasema valimiskampaania. Ka kampaania tegemine õpetab noorele inimesele uusi nippe ühiskonnas läbilöömiseks.
• TÜÜE eelarve (punkt: ürituste korraldamine) peaks tuginema rohkem projektipõhisel rahajaotusel üliõpilaste vahel. Näiteks: kui üliõpilased soovivad korraldada pidu, mille väljundiks on kursavaimu tekitamine/hoidmine, peaks TÜÜE kukru olema just see koht, kust rendipinna jaoks raha küsida.

Isiklikult näen ma TÜÜEs enda jaoks kohta kus olla osa meeskonnast, leida uusi tutvusi ja hankida uusi ja veel suuremaid kogemusi asjaajamise valdkonnas. Ühtlasi igatsen taga keskkooli õpilasomavalitsuse aegu.

Sotsiaalteaduskonna kandidaadid leiab aadressilt http://www.tyye.ee/227177. Vabandan, et minu motivatsioonikiri on seal puudulik. Loodetavasti piisab minu motivatsiooni näitamiseks see blogi sissekanne.

Valida saab 2.-4. aprillil TÜ Õppeinfosüsteemis. Kindlasti tee oma valik!

ÜLIÕPILASESINDUS ATRAKTIIVSEMAKS JA TUDENGITELE LÄHEMALE

Minu nimi on Maiko Mathiesen ning ma kandideerin Tartu Ülikooli Üliõpilasesindusse.

Kandidaat nr 49

"Serbia ja Kosov@ trip 22.-28. märts" I OSA

"Olen elusana tagasi!"

...just sellise lausega alustaksin ma oma järgmist blogi sissekannet. Eelmisest sissekandest on täpselt kuu aega möödas, nii et anna andeks kallis Blog.

Serbiamaale tõmbas mind eriti DEMYCi seminar, mis toimus täpsemalt Belgradis. DEMYCist ma täpsemalt ei räägi kui, et Noored Konservatiivid (mille liige olen ma) on selle organisatsiooni liikmed ning täpsemat infi leiab aadressilt http://www.demyc.org/ . Kuid DEMYCi seminarist ei saa üle ega ümber.

Selle kevade seminari teemaks oli: multietnilisus riigis. Nagu alati olid meil koos tõsiselt vinged lektorid (alustades peaministri nõunikest kuni ministriteni välja) ja delegaadid, kellega peale harivat päevaprogrammi sai Belgradi klubides/pubides balkanlastele nii viinalaua taga kui ka tantsupõrandal silmad ette tehtud. Siia ka siis üks naljakas pilt:

Pilt on tehtud Serbia Parlamendi Suure Saali eesistuja kohal. Ma jään praegu vastuse võlgu mis on selle eesistuja ameti nimi, kuid ma olen suht kindel, et sellelt kohalt juhtisid omal ajal sellised mehed nagu Tito ja Milosevic Jugoslaaviat. Tähelepanelikum vaatleja märkab, et mu pea pole sümmeetriline. Ei, ma ei puutunud peale Serbia jalgpallikoondise kaotust Kasakhstanile kokku
Serbia fännidega! Ju ma pole siis fotogeeniline! :)

Serbia parlamendihoone ise on kena, kuid minumeelest ülepingutatud. Minu jaoks on ideaalne parlament ikka "Riigikogu" - väike armas maja ühe suure saaliga. Sisenedes Serbia parlamendihoonesse, astub inimene kohe ühte väga suurde saali. Küsisin giidilt, et milleks seda saali kasutatakse? Giid vastas:"Pressikonverentside korraldamiseks". See saal oli meie Riigikogu saalist suurem! Üldse on seal priisatud kalli mööbli ja marmortreppidega. Muidu kihvt, aga siiski mõttetu kulutamine.

Reisi kolmandal päeval pidin ma kahjuks kahest loengust puuduma. Nimelt oli vaja osta bussipilet kaugele konfliktsele Kosovo-maale. Vahemärkusena ütleksin, et nii seminari toimumiskoht (hotell) kui ka bussijaam asuvad nostalgia hõngulise, kuid kena Belgradi kesklinnas. Bussijaamast mööda jõge tagasi tulles vaatasin korra ühele kõrvaltänavale ja ohhoo avanes selline vaade:

...pildil ei ole vist teda näha, kuid ma olen surmkindel, et üks vend haris seal mäenõlval tol momendil oma aiamaad. :D 1,8 milline linn ja sina kasvatad "Downtownis" rediseid? :D

Mõni kena pilt Belgradist:

kohalik kaubandustänav nr 1

Südalinn ja selle liikluskultuur

Peaksin mainima, et Belgradis on taksod odavad (Club Hollywoodi ja Lasnamäe ots maksaks seal 35-40 krooni), kuid seda suurem on oht, et Sind pepust tõmmatakse. Võib tekkida selliseid olukordi kus äärelinna klubisse lähed 5€, kuid tagasi saad 10€-ga. Sellepärast ongi tähtis jälgida, et taksistid numbreid juurde ei timmi ning juhul kui seda ka teevad, tuleb summa vaidlustada!

Klubidesse sisenemisel jätad jaki ikka garderoobi. Eestis oleme enamasti harjunud, et garderoob on tasuta, kuid Belgradis selgub väljudes, et võlgned turvamehele 1-2€. Summa pole küll suur, kuid siiski, sa pole ju sellega arvestanud. Et jääks tasuta garderoobi mulje, topivad serblased hinnasildid võimalikult kõrgele lae alla, et see kohe kliendile silma ei torkaks.

Kui klubidest rääkida, siis pidutsemiseks on Belgrad ideaalne koht: suur valik klubisid/pubisid, odav, suhteliselt ohutu. Belgradil on oma klubide rajoon ning mõnes kesklinna pubis on heal päeval võimalik ükskõik millist kokteili ainult 2€ eest tellida. Ka naised on ilusad! :P

Serblased on muidu lahked inimesed. Belgradis on inglise keelega täitsa võimalik hakkama saada. Vene keel on mingil määral säilinud ka vanema generatsiooni seas. Tänavatel on võimalik mustlasnoormeeste käest osta paarikümne €-ga täitsa korralikke telefone ning üldiselt on kõik natukene odavam kui Eestis.

DEMYCi seminar Belgradis oli täitsa lahe, kuigi ma olin juba enamuse loengute teemadega kursis, ning ma hakkan tasapisi matsu jagama, milline organisatsioon on DEMYC ning milliseks tahavad selle kujundada selle ülilahedad püsi- ja toetajaliikmed.

Kindlasti lähen tagasi...

II OSA tulemas...

Totalisaator: Riigikogu valimised 2007

Niisiis, läbi on saamas kampaania aeg ning 19,1% inimestest on juba oma ümbriku valimiskasti lasknud või kasutanud uut-laadi elektroonilist valimisteenust. Eelhääletuse aktiivsus on ~5% võrra suurem kui seda oli 2003. aasta Riigikogu eelvalimiste osalus.

Väikene minu arvamus häälte jagunemisest 4. märtsil:

1. Valimisaktiivsus - 64%

2003. aastal oli see 58%. Usun, et EV kodanike valimisaktiivsus on oma madalseisust väljunud. Seda peegeldab ka eelhääletamise aktiivsus, valimisreklaamide rohkus ja kättesaadavus (Interneti kasutajate kasv) ja kindlasti ka traditsioonide süvenemine/tekkimine. Samas on oht, et kampaania rohkus ja räpasus võib valimistele just antikampaaniana mõjuda!

2. Kohtade jaotumine Riigikogus

1) Reformierakond - 29
2) Keskerakond - 27
3) Isamaa ja Res Publica Liit - 21
4) Rahvaliit - 10
5) Sotsiaaldemokraadid -7
6) Rohelised - 7

Rohkem erakondi ei ületa valimiskünnist ning tõenäoliselt ei satu Riigikokku ka mitte ükski üksikkandidaat.

1) Reformierakond - kuu aega tagasi väidetavalt vaieldamatu teine olnud, kuid küsitluste järgi Keskerakonnaga ühele pulgale jõudnud Reformierakond jätkab oma tõusu ning loodetavasti alistab heitlusel esikohale Keskerakonna.

2) Keskerakond - Loogiline on, et nende toetus võrreldes eelnevate valimistega (28 kohta Riigikogus) väheneb, just viimase 4 aasta jooksul hinge heitnud vanurite arvelt (Ilma naljata). Kuid kindlasti kompenseeritakse mõningane kadu inimeste arvelt, kes on jõudnud pensioni-eeliku staatusesse ja kes siiani ei ole olnud poliitikast suurt huvitatud, kuid peavad nüüdsest tähtsaks pensioni tõusu, jäädes sedasi Keskerakonna lollitamisobjektideks.

3) IRL - 21 kohta on minu kui selle erakonna liikme optimistlik arvamus. IRL on väljunud oma mõõnast, mida iseloomustab oktoobrikuine 7-8%-line toetus. Rahvas on mõningasel hulgal andestanud respublikaanide "vigadele" ja isamaalaste liitumisele Res Publicaga ning neile on kohale jõudmas, et ainuke variant välistamaks Keskerakonda võimult, on anda hääl IRL-le. Sest et reformarid, nii tublid ja elujõulised kui nad ka pole, on äärmiselt ratsionaalsed ning valitsusse saamise eesmärgil on nemad nõus kas või oma liberaalset ideoloogiat loovutama. IRL-i toetus on pidevalt tõusnud, kuid loodetud 25 kohta Riigikogus jääb seekord saavutamata.

4) Rahvaliit - erakond, mille toetus on igasugustel online-hääletustel ja kiirküsitlustel minimaalne olnud, kuid mille ustavad valijad leiavad õigel päeval, valimiste päeval, alati tee ja põhjuse valimisjaoskonda minna.

5) SDE - Sotsidest räägitakse kui erakonnast, kellel on probleeme valimiskünnise ületamisega, kuid mina usun, et nad saavutavad selle probleemideta. Sotsidel on erakonnas piisavalt inimressursse kellele hääl anda ning kes ka ministriks sobiks. Ka paljud ajalehtede online küsitlused näitavad sotside populaarsust haritud inimeste ja noorte seas.

6) Rohelised - Rohelistel on kihvtid ideed ja lahe esinumber, kuid paraku neil rohkem polegi. Roheliste seast alternatiivkandidaate otsinud inimeste arv on valimisteks arvatavasti vähenenud (detsember-jaanuar ennustati rohelistele 15-20% häältest - valimiks oli peamiselt kõrgema haridusega inimesed). Tõenäoliselt olid roheliste vahepealseteks toetajateks tegelikud Reformi ja IRL-i valijad, kellele on lõpuks selgusele jõudnud, et rohelistel on majandus, sotsiaal-, ja välispoliitiline valdkond nõrk ning ainult keskkonna teemaga ei roki. Siiski on fauna esndatavus Riigikogus vajalik.

3. Valitsuse moodustamine

Reformierakond (29) + IRL (21) + SDE (7) = Valitsus (57)

Isegi juhul kui kummastki, REF ja IRL, saab üks ühe hääle rohkem, on võimalik valitsust teha. Kuid kui elujõuline võib olla minimaalse Riigikogu osakaaluga (51%) valitsus? Mitte väga! Tugevduseks tuleb kindlasti võtta juurde veel üks erakond. Selleks erakonnaks ei saa olla Rahvaliit ega ammugi mitte Keskerakond. See erakond on üks kahest: SDE või Rohelised. Kaldun arvama, et nendeks osutuvad sotsid, sest et neil on valitsuse moodustamiseks rohkem inimressurssi ja ka kogemusi.

Must stsenaarium: Reform võib valitsuse moodustada Keskerakonnaga. Seda ainult juhul kui Savisaar on nõus jätkama vanaviisi: Ansip peaminister, tema (Savikas) juriidiline sekundeerija (kuid kumb tegelikult sekundeerib, see on mõistatus).

Põhimõtteliselt on Reformierakonnale kõik trumbid kätte mängitud.

4. Peaminister

Andrus Ansip

Selline on siis minu tagasihoidlik arvamus. Huvitav oleks võrrelda neid numbreid mõne võimaliku lugeja arvamusega!?

Meremehe sotsiaalprobleemid

Sõnad: Tarbatu

Esitaja: Väike-Jan

Päeval, ööl meremees on tööl.
Terav silm ja julge meel
saatmas teda mereteel.
Igas sadamas on mure,
sinna lennand jälle kured.
Koju jäänud kaitsekumm,
lapsed tehtud, otsas rumm.
Koju tulles moor on kuri:
"Miks su salv on jälle tühi?"
Naiselgi on mure suur,
tuulevillid ümber suu.
Merelained valges vahus,
võõras tööjõud lahkund rahus.
Pedro siit ei leidnud tööd,
veetis siiski mõned ööd.
Maha jäi tast tõmmu laps,
meremehest sai nüüd paps.
Safeguard on meil nõnda pask,
ei ta aita meie last!
TULE TAEVAS APPI!

Lihaselõdvestus. Võsu. 2007

Lihaselõdvestus 2007

Rahvatantsijad on tuntud kiirete alustajatena, peo alustajatena.

Iga veebruarikuu kõige päiksepaistelisemal nädalavahetusel kogunevad pastlakandjad maakondade kultuurikeskustesse, et sealt alustada pikka retke suure lõdvestuspeo suunas. Rahvatantsijad on küll viisakas rahvas, kuid bussidesse kogunedes kõlab tervitusena "tere" asemel "kaelakee hääl". Kaelakee hääl, mis kindlasti pole see sama mesilaul, millest Ivo Maarja-Liis Ilusale laulis, vaid just see heli, mis tekib pudeli avamisel.

...tõestuseks teile, et ka mina olen varajane alustaja, kuid üks kehvemaid nendest. Ja selline supermanlik hüpe üle Võsu alevi "suurima" kivi ei olnud tingitud kolmest tilgast Vana-Tallinnast, vaid ikka aastatepikkusest eesti pärimustantsude viljelemisest. Täpsemalt pilti pealkirjastades: "Nii näeb tegelikult üle-kraavi-hüpe välja!"

Kuid üritus ise: SUPER! Parimad muljed üritusest:

• Olime (Mina ja Aigar) esimeste mitte-tarvanpäälastena kohal. Hommikul kell 10 alustasime Võsu rannas spordipäeva soojenduseks jalgpalliga. Sõltuvate sündmuste esinemise korral sattusid "küünlad" mulle. Tõsiselt parim mulje...NOT!
  
• Rahvast oli sportlikul ettevõtmisel murdu. Ainult Tarbatut oli 2, mõne aja möödudes 7, 9 ning spordipäeva lõppedes täitus meeskonna min. liikmete arv - 10.
  
• Spordipäeval oli alasid kuus. Isiklik lemmik oli suusaheide. Võib-olla selleks, et meie meeskonnas olid kõige tugevamad härrad (loe: Maiko viskas lihtsalt suusa puruks, Aigar lennutas kõigist kaks korda kaugemale, keegi meist sai peaaegu titekärule pihta). Ühtlasi tõestas seda fakti ka Kuljuse ja Kajaka härrade mure, et meie saime pika distantsi pealt nende daamidele lumepalliga pihta, kuid nendel see mitte kuidagi ei õnnestunud. Kes teab, võib-olla oli asi selles, et meil oli naisi kõigest kaks, aga selle eest väga tublid teised.

Pildil: Tarbatu kahurvägi (Aigars, Maiko, Kaarel)

Pildil: Suusavahetus ("Sprint")




• Spordipäev kulmineerus orienteerumisega. Meie meeskonnas oli neli liiget. Kõigil oma tugevused: Aigar, vana kalamees, mõistis mööda-jõge-jooksmiskunsti, Karmen võlus checkpointides oma naeratusega meile nii mõnegi sekundi ja oma naiseliku vaistu ja noomimisega välistas Aigari uppumise, Kaarel oli tubli lumekraapija ja usin jutumees ning mina olin lihtsalt paar suve Võsul suvitanud. Mõne hetke pärast liitusid meiega Tarbatu veteranid, kes näitasid oma kogemusi kohe järgmises vahepunktis. Ülesanne: naela löömine paku sisse. Küsimus kohtunikele: Mis siiani rekord on? Vastus: Kajakas, 63 lööki! Kuidas toimisime: Aigar lükkas naela kõige suuremasse prakku ning Väike-Jan pani haamri kõige teravama otsaga mataka. Kohtunikud: Tarbatu, 2!




Pildil: Esiplaanil: kohtunikud, tagaplaanil: nael pakus.




• Õhtusöök oli vist kell 18. Pole viisakas rääkida purjus inimestest, kuid ma pean seda ikkagist tegema, sest kainetest inimestest kirjutades peaksin ma siinkohal antud teema käsitlemise lõpetama. Kella 18-ks lihtsalt ei olnud väga palju kaineid inimesi. Kuid rahvatantsijatele kombeks, jäädakse siiski kompententseteks...kuni õhtu haripunktini...
  
• Kõige parem osa hakkas kell 20. Kõige õigem pidu on ikkagist siis kui kokku on tulnud ~100 rahvatantsijat eesmärgiga pidada maha üks kõva pidu ja pastlakeerutus. Mitte kusagilt mujalt ei leia fantastilisemaid pidutsejaid, tantsijaid ja seltskonda.


• Kohustuslikus korras pidi iga ansambel esitama oma eeskava. Kellel oli see "Luikede Järv" kolmveerand-alasti meestega, kellel sadamakõrtsi jooma simuleerimine, mis nägi tegelikult päris reaalne välja. :D



Pildil: Küll Kuljuse mehed juba teavad milline üks õige sadamakõrtsi pidu on!

• Õhtune stiiliriietus ja programm kandis nimetust "Meremehed ja näkineiud". Meil, tarbatlastel, puudus oma eeskava kuni viimase hetkeni. Panime siis pead kokku ning omakeskis üritasime seostada meremehi, tänapäeva sotsiaalseid probleeme ning muidugi kõige negatiiv-aktuaalsemat teemat: valimispropagandat. Lugesime meremeestele ette oma valmislubadused stiilis: "Emajõgi neljarealiseks!"; "99 minutiga Emajõge-pidi Tallinnasse!"; "Igasse Eesti perre õige meremehe laps!"; "Ja see on alles algus!" Kõige lõpetuseks luges Väike-Jan ette meremehe sotsiaalprobleemse eluloo, mis ajas isegi omadel naerust pisarad silma.
  
• Tol õhtul naisi natuke ka diskrimineeriti. Kõik need ägedad seltskonnamängud, mis olid kavas, olid mõeldud meestele. No muidugi show-elemendina mõjub naiste riietus mehe seljas ja mees mehe süles efektiivsemalt kui meeste riideese naise seljas ja naine naise süles.


• Aga muidu oli väga kihvt tantsuõhtu, mille üles kirjutamiseks tuleks hävitada terve Amazonase vihmamets. Tantsupõrandale jäid valdavalt üliõpilasrühmad, täpsustades: Tarbatu ja Kuljus, ning nii mõnigi esmakohtunu leidis omale vastasrühmast kaaslase terveks õhtuks. :P
  
• Õhtu lõppes Late-night chilliga öömajas.
  

Kuid see ei ole veel kõik. Ma lihtsalt ei jaksa rohkem kommenteerida.

Tarbatu ja Kuljus sõprusrühmadeks! Juhul kui valite Keskerakonna. :D

Tarbatu on Eesti meister Tuljaku võistutantsimises

"Tehtud"

...tsiteerides E. Savisaart, kuid mitte poliitikast ma ei tahtnud rääkida.

Mis on tehtud?

I korda ajaloos tuli Rahvatantsuansambel Tarbatu Eesti meistriks "Tuljaku" võistutantsimises. Rahvatantsu võhikutele: Tuljak on kõige kuulsam, tähtsam eesti rahvatants, mida tantsitakse iga üldtantsupeo lõpetuseks 40ndatest saati. Rahvatantsijale, tema rühmale ja juhendale tähendab Tuljaku tiitel vast sama palju kui korvpallurile Eesti meistritiitli saavutamine. Kuigi jah, erinevalt korvpallifinaalist ei valmistuta Tuljaku võistutantsuks terve hooaeg, kuid selleks on ikkagist aastaid tööd tehtud.

Võistutantsimine toimus siis 3. veebruaril Tallinnas Salme Kultuurikeskuses. Kohale olid tulnud ligikaudu 16-17 rühma, kes siis jagati kolme erinevasse kategooriasse: C (põhi-, keskkooli õpilased); B, D (vilistlased ja veteranid); A (põhirühmad). Tarbatu oma liikmete vanuse ja professionaalsuse poolest kuulub A-rühmade nimistusse.
Tantsimisel sujus kõik kenasti, v.a. minu lõputõste, mis osutus liiga järsuks (mitte nõrgaks ;)) ning see tekitas väikest ebaühtlust meie lõpurivis.
Kõik tarbatlased teadsid, et nad pole kunagi võitnud ning ma julgeks tunnistada/arvata, et me ei läinud sinna isegi mitte võitma, vaid lihtsalt hästi esinema. Tuljaku võitja selgitati välja õhtul peale Anna Raudkatsile ja tema loomingule pühendatud kontserdit, mis oli omaette elamus. Vahepeal oli aega arutleda teiste rühmadega, et huvitav, kes küll võidab. Enamasti pakuti Sõlekest, kuulda oli ka Tarbatu ja Türka võimalustest, kuid see jäigi prognoosiks, sest võistluse žürii koosnes inimestest, kes ei olnud üldse rahvatantsu kultuuriga seotud või siis teadsid juba enne võistlust, kellele kümme punkti anda. Aga ma ei virise, sest need kümme punkti saime ju meie. :P
Kuigi Žüriile endale oli võitja juba teada, tehti põnevuse tekitamiseks rahvale tulemused teatavaks Eurovisiooni moodi. Tarbatu jäi peale esimest kahte žürii liiget 3.-4. kohale, kust siis alustati oma stabiilset tõusu, mis kestis võiduni välja. Liidripositsiooni võttis arvatult sisse Sõleke, kelle kannul oli tihedalt Tarvanpää. Kolm vooru enne lõppu (kokku oli vist neid 8) oli Tarvanpää saavutanud endale liidripositsiooni, kuid kukkus sealt kolinal kolmandaks, Sõlekese ja Tarbatu taha, sest keegi väänas neile 10st võimalikust lihtsalt 5 punni. Enne viimast vooru juhtis Sõleke Tarbatut ühe ja Tarvanpääd kahe punktiga. Siis sai Sõleke 8 punkti, mis tekitas meil, tarbatlastel, esimest korda võiduvõimaluse tunde. Seejärel sai Tarvanpää max. 10 punkti, tuues Tarvanpää liidriks, kuna neil oli rohkem kümneid. Näis, et Tarbatul on seda võistlust raske võita - kuna meil kümneid polnud nii palju kui Tarvanpääl, jäi loota vaid maksimumtulemusele. Ja ohhoo nii läkski! Ma mäletan, et me istusime halva koha peal, kus ei näinud koondtulemuste tulpa. Mulle ei jõudnud tükk aega kohale, kes võitis, kuni avastasin, et minu kõrval olid kõik pingid tühjad. Koridorid olid täis meie tüdrukute kisa ja noormeeste möirgeid. Nii hea oli lavale minna pingevabalt, võitjana ning esineda täismajale, kusjuures enamus seisid püsti ja aplodeerisid. Emotsionaalsemalt olen ma ennast tundnud ainult siis kui ma Berliini Olümpiastaadionil MM2006 Saksamaa-Argentiina matši käisin vaatamas ning Miroslav Klose 81. minutil viigivärava lõi.

Kuna võit polnud mul päevakavas, tuli kõik edasised plaanid muuta. Rakveresse minekust sai Tartusse minek ning Mathiesen-Märtsini pakt sai lisaklausli, kus on kirjas: Tuljaku võidu tähistamine vastastikul kokkuleppel lubatud. Kuid peale seda oleme jälle tublid poisid olnud...kuni Lihaselõdvestuseni muidugi. ;)

MEP 2007

Umbes nädal tagasi sai läbi järjekordne Mudel Euroopa Parlamendi Eesti sessioon. Osalejaid oli tublisti (~70) ning korraldus ja meediakaja on iga aastaga kasvanud. Seekord muidugi keskendus meedia rohkem Eesti integratsiooni probleemidele ning MEPi olemusest ja tähendusest juttu väga ei tehtud, kuid siiski, positiivne oli, et kohale olid jõudnud ka noored venekeelsetest koolidest (nt: Sillamäe ja K-Järve). Omaette katsumus oli muidugi nende integreerimine MEP-i seltskonda, kuid nagu pärast selgus, pidasid vähemusrahvuslased üritust ja selle osavõtjaid ääretult sümpaatseks. Tsiteerin ühte neiut, kes andis TV3-le intervjuu: " Venemaa telekanalite uudistes räägitakse pidevalt kuidas eestlased oma kodumaal vähemusrahvusi diskrimineerivad. Viimaste päevade jooksul pole Eesti noored meisse halvasti suhtunud, vastupidi, nad aitavad meid ning teevad kõikvõimaliku, et meie integreerumine mugavamalt kulgeks." - Ülitore! :)

Siiski ei sujunud töö venelastega probleemideta - nad ei oska eesti keelt ning sa proovi komisjoni hästi tööle panna kui kolm inimest vajavad tõlget.

Siinkohal on MEP-l pikk tee minna. Idee on muidugi korraldada Eesti-siseselt venelastele eraldi MEP, sest see tagaks tublimatele vene keelt rääkivatele noortele pääsu rahvusvahelisele MEPle. Mulle tundub, et vähemusrahvused, kui enda jaoks probleemses keskkonnas elavad inimesed, on rohkem huvitatud maailma probleemidest jne. Miks mitte anda neile võimalus? Sellepärast, et eesti keelt ei oska? Usun, et niikaua kuni sama organisatsioon korraldaks mõlemat, nii eesti- kui ka venekeelset MEPi, on meil võimalus andekamad venelased integreerida organisatsiooniga ja sealjuures ka Eesti ühiskonnaga.

Mina jäin üritusega igati rahule. Kui presidentide (v.a. komisjoni presidendid) funktsiooniks on resolutsioonide töötlemispäevadel lebotada, juhendada ja suhelda, siis kogu ürituse viimasel päeval saab senine vähene koormus kompenseeritud. Vaieldamatult saavutab kõige suurema adrenaliini laengu inimene, kes istub täiskogu esimese resolutsiooni arutelu ajal Riigikogu spiikri toolil. Sa oled 50 minutit pideva surve all, sind jälgivad ligikaudu sada silmapaari + meedia, lisaks, kuna rääkida saab ainult üks delegaat korraga, veavad kõik ülejäänud sinu vastu vägikaigast. Kuid ma ei pea seda üldse negatiivseks. Elus tuleb kõike kogeda, ka kriitikat. Ning võim - kui maitse suhu oled saanud, siis ei sa sellest loobuda taha. Kuid võimul on palju negatiivseid nähtusid: kui see sulle pähe hakkab, siis sulle ei jõua kohale, et see on kõigest mäng või siis, et sinu võim sõltub teiste inimeste tunnustusest sinu vastu. Ennast on rakse hinnata, kuid ma arvan, et minu võimutsemine piirdus paari soolase lausega ning puldis kohati liiga vabade väljendite kasutamisega.

Mis oli pettumus? No pettumust ei olnudki, kuid mis oleks võinud parem olla?!

Alati olen seostanud MEPi üritusi ka väikese õhtuse sotsialiseerumisega Tallinna Vanalinnas või Haagi kesklinnas või...teab küll kus... . Siinkohal välistan ma igasuguse rohke alkoholi pruukimise.

Seekord meil aga Vanalinna programm puudus. Meil oli küll kõigi aegade kihvteim õhtune meelelahutusprogramm, kuid see vajub alati ära, sest et inimesed lähevad Tallinna ööbima, ning kui on juttu Vanalinnas seiklemisest, siis paraku jäi see koolist liiga kaugele (Komisjoni töö ja ööbimine toimus Pirita Majandusgümnaasiumis). Eks üritame järgmisel korral mõne kesklinna kooli nõusse saada!

MEPst on palju rääkida.

Ja mis puutub minu jätkamisse antud ürituse korraldamisel või sellest osavõtmisel - ära mitte kunagi ütle: mitte kunagi!

Jalad löövad tuld!

Soovitan teile kõigil soojalt: ära mitte kunagi lase ennast vormist välja, isegi mitte natukenegi!

See nädalavahetus oli Tarbatuga rahvatantsulaager. Mina, vana patuoinas, kes puudus kahest viimasest jõulueelsest trennist, lohistasin vaeveldes oma alavormis alakeha muusikale järgi. Ja ega kahepäevase trenni jooksul paremaks ka ei läinud. Siiamaani oigan oma haiged sääremarjalihaseid ning mul pole elusees nii suurt villi olnud - sinna mahuks vist terve pits vett ära! :O

Aga jh, jumala eest, kui järgmine kord laagrisse kui tapalavale ei taha minna, tuleb regulaarselt jooksmas käia ning hommikul võimelda. Vaevalt, et minust muidugi selline terviseinimene saab. Vähemalt nii kaua kui püsivalt tantsutrennis käin, tervise- ja kaaluprobleeme ei teki, võib rahulikult lebot lasta.

Homme (täna) pärastlõunal on eksam - minu viimane. Lähen arutan Heiko Pääboga Balti riikide välispoliitikast! Kas II MS-s oleks pidanud eestlased oma iseseisvuse eest võitlema. Kui nad oleksid teadnud, et II MS-le järgneb 50 aastat okupatsiooni CCCP all, siis kindlasti oleksid nad relvad koos teiste Ida-Euroopa rahvastega kätte võtnud. Kuid vaevalt, et sel juhul oleksin mina, sina või tema sündinud? Seoses CCCP sümboliga meenub mulle üks arutelu eilsest Postimehest (või oli see Päevaleht?), kus kiruti Baltikumi noori venelasi, kes kannavad vastava sümboolikaga T-särke jne. Mõne inimese jaoks asub kommunismisümboolika natsisõmboolikaga ühel pulgal. Ausalt öeldes puudub mul vimm mõlema režiimi vastu - olen ma ju rahu ja vabadust nautiva generatsiooni esindaja, kuid millegi pärast jätab haakrist siiski väga mõru maigu suhu. Targemate meeste foorumites käib arutelu teemal: Kas kommunismisümboolika tuleks võrdsustada natsi omaga ning see keelustada? Oleme ju kõik CCCP-ga punaseid välkuvaid särke näinud! Kenad ju!? Ma kannaks seda hea meelega! Ma kannaks seda kui inimkonna saavutust - kommunismi ebaefektiivsust suudeti tõestada ning NSVL lagunes. Ning pealegi peaksin CCCP-d sama retroks kui seda on Marati firmamärk. Milleks ärritada Vene riiki ja noori venelasi, kes uhkelt punaseid särke kannavad ja endid "jeestlasteks" ja "jeurooplasteks" kutsuvad? Las see märk püsigu kui meeldetuletus: oli tore aeg, veel toredam, et läbi sai!

Huh, see nädal on busy, väga busy. Kõigepealt on vaja kodus, Rakveres käia ning siis krapsti Tallinna poole. Reedel hakkab Tallinnas järjekordne Mudel Euroopa Parlamendi Eesti sessioon. Täpsemat informatsiooni leiab siit paremalt tulbast Huvitava alt. See on juba minu viies sessioon. Seni olen osalenud kolmel Eesti ja kahel rahvusvahelisel sessioonil. Tõeliselt tore ja hariv üritus, kus noored üritavad simuleerida Euroopa Parlamendi, sealhulgas ka EP komisjonide tööd. Ürituse töine osa kestab kolm päeva: L-P töö komisjonides (vastavalt välispoliitika, õiguse, keskkonna jne komisjonid), mis kulmineerub esmaspäevase Riigikoguga, kus siis kõikide komisjonide ettepanekuid kaitstakse ja hääletusele pannakse. Seekord on minul väga auväärne amet pidada: President of the GA, mis siis pmst tähendab parlamendi töö koordineerimine. Kui võtta arvesse osavõtjate keskmist vanust, mis jääb 18. eluaasta ümber, on see minu viimane MEP. Kahju, kuid tuleb noortele ruumi teha. Juba praegu pean ennast selle ürituse jaoks liiga vanaks, aga kogemus, mida see üritus annab, on liiga ihaldusväärne. Kui ma õigesti mäletan, siis oli see MEP, mis minus huvi poliitika ja maailma parandamise vastu tekitas.

Igatahes, põnev ja töökas nädal saab olema.

Mathiesen-Märtsini pakt

Hommik,

Viimase nädala sündmused on olnud eriti julmad. Kõigepealt reedene päev, millest ma väga avalikult ei kirjutaks, kuid asjaosalised teavad sellest vägagi hästi. Ning sellele järgnes esmaspäev, kui justkui saatuse tahtel juhtus enam-vähem analoogselt minu hea sõbraga. Hea küll, järgmine hommik istusime koos maha ning hakkasime Mathiesen-Märtsini pakti (minu nimi on sarnaselt Molotovile tähestikus eespool :)) kirjutama, kus leppisime kokku, et me mitte kunagi ei joo!!! Heh...tegelikult panime tähtajaks 16. veebruar 2007, aga siiski. Kujutage nüüd ette kahte suurt meluvenda kainena terve kuu aega, eriti kui vahepeal mõnel mehel (Loe: hr. Märtsin) sünnipäev on. Eriti masendav oli see, kui peale paktile allakirjutamist kõik sind õllet tegema kutsuvad. Aga nii ongi parem - sess on veel pooleli ning organism vajab igasugustest tudengijoomadest taastumist, jh, ja ega ei ole huvitatud ka pakti rikkumisest - sanktsiooniks on 500 kulli teisele osapoolele.
Lisaks sellele on meil nii mõndagi tõestada oma korterikaaslastele, Mariusasele ja Miqulajuunasele, kes mitte kuidagi ei usu, et me need kuu aega (toim. 28 päeva) vastu peame. No igatahes mina olen alati olnud parandamatu optimist ning tean, et see kuu aega ei pürgi isegi mitte ligilähedale minu isiklikule rekordile.
Aga muidu on see nädal olnud väga õppimisrohke. Mõiste "õppima" omab minu jaoks väga erilist tähendust. Kui mõni tõlgendab seda sõna kui tõsist 12 hašši tudeerimist Ülikooli Raamatukogus, teise arvates on õppimine aga iga päevane kolme tunnine seanss Euroopa Liidu õigussüsteemi materjali kuhjas, siis minu jaoks on see pigem overview (emak. ülevaade) poole aasta jooksul loengutes kogutud materjalist.

Minu uue aasta loosung: vähem pidu, vähem meelelahutust, rohkem tulevikule pühendumist! See ei ole loosung nüüd teistele/teile, see loosung on mulle. Õnneks olen ma alles 20 aastat vana ning ei pea oma sõpru tulevastel valimistel isikliku kampaania-umbluuga tüütama. Kuid minust kui kampaania A-Teami liikmest te veebruarikuus ei pääse!!!

Praegult, sarkastiliselt oma erakonna loosungile: "Õnn ei ole rahas!" vaadates, meenub mulle minu lapsepõlv. Siin pean silmas aega kui olid veel keskkooli poiss ning peale kooli koju jõudes avastasid laualt alati sooja söögi ja kalli oma pere poolt. Tol ajal ei tekitanud mulle raha väga palju probleeme (ma isegi ei mõelnud sellele), kuna kõige tähtsam oli edukus keskkoolis, populaarsus, väikene karjäärinišš kui ka tung võimalikult kiiresti väikesest Rakvere linnast minema saada. Nüüd kui aasta, kaks, on mööda läinud, tunnen ma alatasa puudust oma kodulinnast, perest ja mis kõige probleemsem, oled kodust kaugel elades taibanud, et raha seab suured barjäärid, tõsiselt suured barjäärid. Niisiis, kas tõesti tundub, et õnn on siiski rahas? Võisin vahepeal seda isegi arvata, kuid tõsi ta on, et kes tööd ei tee, see ei saa pudrukamaluga isegi mitte vasta perset. Kuid ei tohi unustada haridust. Kallis noor sõber, kui sa arvad, et raha on tähtsam kui haridus, pere ja tervis, siis sa eksid rängalt. Kas sa unustaksid hariduse ja teeniksid kohe praegu 15K-d peo peale või sa töötad oma unistuste poole, sööd 3-5-7 aastat makarone, elad vanaema sms-ülekannetest ning teenid ausa, erialase tööga 7 aasta pärast 25K. Ja mitte Edgar Savisaare inflatsiooni-25K ega Andrus Ansipi Euroopa viie parima riigi müstiline 35000$ GDP per capita e. ~35K krooni kuus, vaid tänapäeva 25K. Mis juhtub sinuga siis kui ehitusbuum lõpeb või sa elad üle ränga tööõnnetuse? Kas siis sinu 5-aastasest ehituskogemusest aitab? Nii et õnn ei ole rahas! Ning siinkohal tahaks mainida ka et ma ei kritiseeri ühtegi tublit poissi, kes on peale põhikooli või keskkooli otsustanud, et tema elukutse on just ehitaja. Lucky U, sa suutsid vaadata tõele näkku, olid üle oma egost ning ei roomanud kuhugi 30K eest juurat või riigiteaduseid õppima, sest arvad, et muidu ei saa sinust inimest. See jutt on hoopis minu kallitele tuttavatele, kes tulevad ja küsivad minult: "aga milles siis see õnn seisneb?" Vastan: "Vähem materiaalsust. Rohkem südamega lähenemist! - Minu kui noore inimese jaoks on see edu valem."


Täna (just) sattusin vaatama ka homseid lehti Internetist ja Tohoohh, valimisnimekirjad on üleval. Keegi oskab mulle öelda miks Robert Antropov L-Virumaa piirkonnas kandideerib ja seda koguni Reformarite 2. numbrina Kristiina Ojulandi järel? See, et ta on 2. nr., annab tunnistust Roberti lootustele pääseda Riigikokku. Kuigi mul pole hr. Antropovi vastu mitte midagi, on siiski ilmselge, et L-Virumaa kuuest mandaadist Robertile ei piisa. Tuntakse teda siiski kui politsei ebaõnnestunud (kuigi tema rikkumised polnud eimiskit) kõrget prefekti või mis iganes ta oli ning ükski lihtsurelik ei tea kui kõva mees Robert tegelikult on.

Mis veel silma jäi!?

Minu erakonnal (IRL) on eriti nigel nimekiri Järva- ja Viljandimaa piirkonnas. Seal saab küll IRL pika puuga, kuid sellegipoolest on väga tegijad nimekirjad mujal.

Ning no Keskerakonna tegevust ei suuda ma mitte kuidagi erapooletult kommenteerida. Nende ninasarviklikust poliitikast võib välja lugeda mõndagi:

- Peale Arnold Rüütli kaotust presku valimistel, Villu Reiljani taandamist keskkonnaministri kohalt (käsitledes siinkohal Keskerakonda kui KERA), tunneb Keskerakond põhjusega Reformierakonna hingeõhku kuklas või juba nüüdseks kõhutuuli sammu kaugusel. Ei maksa üldse alahinnata ka IRLi võimalusi edestada Keskerakonda ning roheliste ponnistusi varastada keskilt 2-3%.
- Ja mida Edgar teeb: minu jaoks on see järjekordne kohuke või JOKK või mis iganes. Ta värbab enda ridadesse sellised ühiskonnaelu staarid nagu: Andres Oper (nüüd juba hr Jalgpallijobu 2006) - sportlane, keda ma tohutult olen austanud, kuid näed, tulutult! JOKK seisneb selles, et siin on selge seos Operi isikliku jalgpallikooliga ja tema kandidatuuriga Riigikokku. Kas keegi rumal tõesti usub, et põhikooli haridusega Andres Oper jätab Hollandis hiilgava karjääri ning tuleb Eestimaale Riigikogu saali magama ja küüsi närima. Selge häälepüüdja. Ei oskagi Operile kindlaid arve pakkuda....vast 500-600 häält - lolle leidub. No ja eks Savisaarel ole neid avaliku elu tegelasi veel: veteran korvpallur Metstak, kes vist arvab, et Keskerakonna tugevas kaitses on võimalik ehk algviisikus platsile pääseda ning Aivar Riisalu (mingi ajaleht pakkus teda koguni tulevaseks kaitseministri kandidaadiks). Tehke omad järeldused. :D

Sellised mõttearetused siis. Kriitika on oodatud.

Järgmise korrani.

Minu Esimene Sissekanne!

Tervist, minu kallis päevik!

Nägu Sa isegi aru saad, on see minu esimene kokkupuude Sinuga! Leidsin Su pööningult ühest vanast kapist, mis kunagi minu lapsepõlves kasutuses oli. Plaanisin Su sinna jättagi, sest olen alati arvanud, et päevikusse kirjutamine on ennekõike:

-naisterahvastele

-tülikas tegevus, mis nõuab järjepidavust

-ebavajalik

-inimestele, kes vajavad väljaelamist

-inimestele, kellel on vaja kellegagi (iseendaga) suhelda

-jne

Mina aga pole kunagi olnud naisterahvas :O

Järjepidevus pole olnud minu tugevamaid külgi. Välja elan ma läbi spordi, tantsu ja arvutimängude ning kui mul on vaja olnud kellegagi suhelda, siis pole kunagi olnud probleeme mõne lähedase leidmisega.

Viimasel ajal on mulle tundunud, et uus trend, päeviku pidamine Internetis, võib isegi mulle vajalik olla. Eks ole "blogimise" eesmärk siiski enda mälestuste ja emotsioonide jäädvustamine ja kui sul on sõpru igas ilmakaares, keda väga tihti ei näe, siis alati on oma elumärkide eksisteerimisest võimalik neile just blogimise teel märku anda. Siinkohal tervitaks kõiki sõpru, kes vaevuvad minu päevikut lugema.

Kallis päevik, ma loodan, et minust saab järjepidev blogija, kuid kindlasti pole mul plaanis sind tüüdata iga päev: Kes tasa sõuab, see kaugele jõuab.

Sinu sisse on mul plaanis paigutada mälestusi argielust, rääkida maailma probleemidest, poliitikast ning ehk siinkohal mõne lugejagagi diskussiooni astuda.

Järgmise postituseni.

Maiko

ka blogger, nüüdsest...