"Tehtud"
...tsiteerides E. Savisaart, kuid mitte poliitikast ma ei tahtnud rääkida.
Mis on tehtud?
I korda ajaloos tuli Rahvatantsuansambel Tarbatu Eesti meistriks "Tuljaku" võistutantsimises. Rahvatantsu võhikutele: Tuljak on kõige kuulsam, tähtsam eesti rahvatants, mida tantsitakse iga üldtantsupeo lõpetuseks 40ndatest saati. Rahvatantsijale, tema rühmale ja juhendale tähendab Tuljaku tiitel vast sama palju kui korvpallurile Eesti meistritiitli saavutamine. Kuigi jah, erinevalt korvpallifinaalist ei valmistuta Tuljaku võistutantsuks terve hooaeg, kuid selleks on ikkagist aastaid tööd tehtud.
Võistutantsimine toimus siis 3. veebruaril Tallinnas Salme Kultuurikeskuses. Kohale olid tulnud ligikaudu 16-17 rühma, kes siis jagati kolme erinevasse kategooriasse: C (põhi-, keskkooli õpilased); B, D (vilistlased ja veteranid); A (põhirühmad). Tarbatu oma liikmete vanuse ja professionaalsuse poolest kuulub A-rühmade nimistusse.
Tantsimisel sujus kõik kenasti, v.a. minu lõputõste, mis osutus liiga järsuks (mitte nõrgaks ;)) ning see tekitas väikest ebaühtlust meie lõpurivis.
Kõik tarbatlased teadsid, et nad pole kunagi võitnud ning ma julgeks tunnistada/arvata, et me ei läinud sinna isegi mitte võitma, vaid lihtsalt hästi esinema. Tuljaku võitja selgitati välja õhtul peale Anna Raudkatsile ja tema loomingule pühendatud kontserdit, mis oli omaette elamus. Vahepeal oli aega arutleda teiste rühmadega, et huvitav, kes küll võidab. Enamasti pakuti Sõlekest, kuulda oli ka Tarbatu ja Türka võimalustest, kuid see jäigi prognoosiks, sest võistluse žürii koosnes inimestest, kes ei olnud üldse rahvatantsu kultuuriga seotud või siis teadsid juba enne võistlust, kellele kümme punkti anda. Aga ma ei virise, sest need kümme punkti saime ju meie. :P
Kuigi Žüriile endale oli võitja juba teada, tehti põnevuse tekitamiseks rahvale tulemused teatavaks Eurovisiooni moodi. Tarbatu jäi peale esimest kahte žürii liiget 3.-4. kohale, kust siis alustati oma stabiilset tõusu, mis kestis võiduni välja. Liidripositsiooni võttis arvatult sisse Sõleke, kelle kannul oli tihedalt Tarvanpää. Kolm vooru enne lõppu (kokku oli vist neid 8) oli Tarvanpää saavutanud endale liidripositsiooni, kuid kukkus sealt kolinal kolmandaks, Sõlekese ja Tarbatu taha, sest keegi väänas neile 10st võimalikust lihtsalt 5 punni. Enne viimast vooru juhtis Sõleke Tarbatut ühe ja Tarvanpääd kahe punktiga. Siis sai Sõleke 8 punkti, mis tekitas meil, tarbatlastel, esimest korda võiduvõimaluse tunde. Seejärel sai Tarvanpää max. 10 punkti, tuues Tarvanpää liidriks, kuna neil oli rohkem kümneid. Näis, et Tarbatul on seda võistlust raske võita - kuna meil kümneid polnud nii palju kui Tarvanpääl, jäi loota vaid maksimumtulemusele. Ja ohhoo nii läkski! Ma mäletan, et me istusime halva koha peal, kus ei näinud koondtulemuste tulpa. Mulle ei jõudnud tükk aega kohale, kes võitis, kuni avastasin, et minu kõrval olid kõik pingid tühjad. Koridorid olid täis meie tüdrukute kisa ja noormeeste möirgeid. Nii hea oli lavale minna pingevabalt, võitjana ning esineda täismajale, kusjuures enamus seisid püsti ja aplodeerisid. Emotsionaalsemalt olen ma ennast tundnud ainult siis kui ma Berliini Olümpiastaadionil MM2006 Saksamaa-Argentiina matši käisin vaatamas ning Miroslav Klose 81. minutil viigivärava lõi.
...tsiteerides E. Savisaart, kuid mitte poliitikast ma ei tahtnud rääkida.
Mis on tehtud?
I korda ajaloos tuli Rahvatantsuansambel Tarbatu Eesti meistriks "Tuljaku" võistutantsimises. Rahvatantsu võhikutele: Tuljak on kõige kuulsam, tähtsam eesti rahvatants, mida tantsitakse iga üldtantsupeo lõpetuseks 40ndatest saati. Rahvatantsijale, tema rühmale ja juhendale tähendab Tuljaku tiitel vast sama palju kui korvpallurile Eesti meistritiitli saavutamine. Kuigi jah, erinevalt korvpallifinaalist ei valmistuta Tuljaku võistutantsuks terve hooaeg, kuid selleks on ikkagist aastaid tööd tehtud.
Võistutantsimine toimus siis 3. veebruaril Tallinnas Salme Kultuurikeskuses. Kohale olid tulnud ligikaudu 16-17 rühma, kes siis jagati kolme erinevasse kategooriasse: C (põhi-, keskkooli õpilased); B, D (vilistlased ja veteranid); A (põhirühmad). Tarbatu oma liikmete vanuse ja professionaalsuse poolest kuulub A-rühmade nimistusse.
Tantsimisel sujus kõik kenasti, v.a. minu lõputõste, mis osutus liiga järsuks (mitte nõrgaks ;)) ning see tekitas väikest ebaühtlust meie lõpurivis.
Kõik tarbatlased teadsid, et nad pole kunagi võitnud ning ma julgeks tunnistada/arvata, et me ei läinud sinna isegi mitte võitma, vaid lihtsalt hästi esinema. Tuljaku võitja selgitati välja õhtul peale Anna Raudkatsile ja tema loomingule pühendatud kontserdit, mis oli omaette elamus. Vahepeal oli aega arutleda teiste rühmadega, et huvitav, kes küll võidab. Enamasti pakuti Sõlekest, kuulda oli ka Tarbatu ja Türka võimalustest, kuid see jäigi prognoosiks, sest võistluse žürii koosnes inimestest, kes ei olnud üldse rahvatantsu kultuuriga seotud või siis teadsid juba enne võistlust, kellele kümme punkti anda. Aga ma ei virise, sest need kümme punkti saime ju meie. :P
Kuigi Žüriile endale oli võitja juba teada, tehti põnevuse tekitamiseks rahvale tulemused teatavaks Eurovisiooni moodi. Tarbatu jäi peale esimest kahte žürii liiget 3.-4. kohale, kust siis alustati oma stabiilset tõusu, mis kestis võiduni välja. Liidripositsiooni võttis arvatult sisse Sõleke, kelle kannul oli tihedalt Tarvanpää. Kolm vooru enne lõppu (kokku oli vist neid 8) oli Tarvanpää saavutanud endale liidripositsiooni, kuid kukkus sealt kolinal kolmandaks, Sõlekese ja Tarbatu taha, sest keegi väänas neile 10st võimalikust lihtsalt 5 punni. Enne viimast vooru juhtis Sõleke Tarbatut ühe ja Tarvanpääd kahe punktiga. Siis sai Sõleke 8 punkti, mis tekitas meil, tarbatlastel, esimest korda võiduvõimaluse tunde. Seejärel sai Tarvanpää max. 10 punkti, tuues Tarvanpää liidriks, kuna neil oli rohkem kümneid. Näis, et Tarbatul on seda võistlust raske võita - kuna meil kümneid polnud nii palju kui Tarvanpääl, jäi loota vaid maksimumtulemusele. Ja ohhoo nii läkski! Ma mäletan, et me istusime halva koha peal, kus ei näinud koondtulemuste tulpa. Mulle ei jõudnud tükk aega kohale, kes võitis, kuni avastasin, et minu kõrval olid kõik pingid tühjad. Koridorid olid täis meie tüdrukute kisa ja noormeeste möirgeid. Nii hea oli lavale minna pingevabalt, võitjana ning esineda täismajale, kusjuures enamus seisid püsti ja aplodeerisid. Emotsionaalsemalt olen ma ennast tundnud ainult siis kui ma Berliini Olümpiastaadionil MM2006 Saksamaa-Argentiina matši käisin vaatamas ning Miroslav Klose 81. minutil viigivärava lõi.
Kuna võit polnud mul päevakavas, tuli kõik edasised plaanid muuta. Rakveresse minekust sai Tartusse minek ning Mathiesen-Märtsini pakt sai lisaklausli, kus on kirjas: Tuljaku võidu tähistamine vastastikul kokkuleppel lubatud. Kuid peale seda oleme jälle tublid poisid olnud...kuni Lihaselõdvestuseni muidugi. ;)
2 comments:
Jutt on lahe ja võit oli võimas!
tahaks aint paari asja täpsustada!
žüriis oli 7 liiget ja ära seda kõll ütle, et nad ei ole Eesti rahvatantsu ajaloost ja kunstist teadlikud!
Eriti kui žüriis oli Enn Tiivel!!
Nendest tegelastest oli umbes 3 mingid suvakad, aga neil oli ikkagi teada, mida hinnata tuleb!
Sa ei tulnudki võitma??? mina küll läksin :D ja näe, vedas :)
Post a Comment