Kes tuleb NBA meistriks?

Alganud on NBA playoffid ning juba mõne meeskonna (Miami Heat - tiitlikaitsja) jaoks on need ka läbi saanud. www.nba.com

Sellise programmi nagu Sopcast () abil olen viimasel ajal süvenenud NBA (eestik. Põhja-Ameerika korvpalliliiga) lahingutesse. Sopcasti saab allalaadida http://www.sopcast.com/ ning kui kellelgi on küsimusi selle programmi töötamise ja kanalite kohta, siis olen alati valmis aitama.

Analüüsin siis järgmiseid playoff-paare:

1. ring

Idakonverents

Detroit (1 - põhiturniiri koht) vs Orlando (8) 4:0

Loota võis, et eesotsas Howardiga võtab Orlando siit ühe võidugi, kuid kuna Howard esines esimeses kolmes mängus kehvasti, siis ei olnud siit midagi paremat Orlando jaoks loota. Kõik oli Howardi teha. Pistons, kes on viimastel hooaegadel stabiilselt idakonverentsi liidrite hulka kuulunud, võttis 4:0 võidu, ning liigub edasi järgmisse ringi.

Cleveland (2) vs Washington (7) 4:0

Kuigi seeria pole veel lõppenud, ennustan Clevelandile puhta 4:0 võidu. Sellest seeriast oleks tulnud üks 1. ringi põnevamaid, kuid kuna meeskonna vaieldamatu liider Arenas on hooaja lõpuni audis ja C.Butler on ka vigastusega väljas, siis millest me üldse räägime? A.Jamison on WAS eest teinud terve seeria jooksul hiilgavaid mänge, kuid üks mees ei alista meeskonda nagu Cleveland, millel on igale positsioonile panna korralik mängija. Cleveland, eesotsas King James`i ja Ilgauzkasega, ma arvan, et on liikumas idakonverentsi võidu poole.

Toronto (3) vs New Jersey (6) 2:4

Minu lemmik paar ning kindlasti idakonverentsi põnevaim heitlus. Toronto on eriti sümpaatne meeskond oma Euroopa mängijatega (Bargnani, Calderon, Parker (orig USA), Garbajosa, Nesterovic jne) ning noorte talentidega (Ford, Bosh), kellest on saamas NBA parimad mängijad. Selle meeskonna miinuseks ongi see, et neil kõigil pmst puuduvad playoff-kogemused.

Vastupidiselt Torontole on New Jersey väga kogenud meeskond, mille superstaarist liikmete duol (Kidd ja Carter) on pmst viimane aeg suuri tegusid teha. Seda duot toetab tugevalt Jefferson. Ma kaldun arvama, et võit läheb NY-le just kogemuste tõttu. Torontol on aga helge tulevik ees ning pole kaugel aeg kui esimest korda võidab NBA Kanada meeskond.

Chicago (4) vs Miami (5) 4:0

Tiitlikaitsja on väljas. Dwayne Wade, NBA üks parimaid mängijaid, pole vigastusest täielikult taastunud ning O`Neal pole enam oma tavapärases hiilguses. Chicagol on väga stabiilne, noor ja tugev koosseis, millega võidakse lähiajal taastada ka 90ndate Bullsi hiilgeaeg. Neil on noored ja talendikad mängijad (Hinrich, Gordon, Deng) ja väga head kaitsemängijad (Wallace, Nocioni jne). 1. ringis on eriti teravalt esile tõusnud briti päritolu Luol Deng, kelle keskpositsiooni visked on siiamaani pidurdamatud olnud. Chicago võib jõuda NBA finaali, kuid selleks peavad nad jagu saama eelkõige Detroidist.

Mässud Tallinnas

Mul pole mitte kunagi midagi venelaste vastu olnud ning loodetavasti ka kunagi ei hakka olema. Kuid eilsed sündmused tekitasid tahtmatult minus negatiivseid tundeid meie kalli vähemusrahvuse vastu. Need rahutused olid justkui tõestuseks kõigile, et enamus kuritegudest EVs on toime pandud venelaste poolt. Ma tean väga palju toredaid venelasi, kes kindlasti ei tolereeri eilseid rahutusi. Eilne sündmus lihtsalt näitas kuidas käitub ühe suure ja uhke rahvuse "diskrimineeritud" vähemus võõras riigis.

Pärnu mnt on minu jaoks Tallinnas kõige kodusem kant. Nende katkiste aknate vaatamine tekitas ka minul sellise tunde, et võtaks oma sõbrad kaasa ning sõidaks Tartust Tallinna vandaale karistama. Siiski, kuna ma ei ole anarhist, tunnistan Eesti Vabariigi legitiimsust kurjategijate üle ise kohut mõista. Kõik need noored, kes kogunevad täna Tallinna tänavatel eesmärgiga mässajatele kätte maksta, kahtlevad EV suutlikuses ning sülitavad meie riigi korrakaitsjate peale, täpselt samamoodi kui seda tehti eile mässajate poolt.

Kusagilt olen kuulnud, et täna kogunevad terve Eesti skinheadid Tallinna. Sellel rühmitusel võivad olla küll mingid seisukohad pronkssõduri suhtes, kuid ma olen suhteliselt kindel, et nad kogunevad sinna ikka selleks, et lõpuks on leitud põhjus, miks venelastele peksa anda. Kui Eesti riigi korravalvajad ei suuda ohjeldada järgnevaid mässe Tallinna tänavatel ning ntks täna toimub suur venelastevastane rünnak, millel on katastroofilised tagajärjed, on Vene riigil põhjust (lõpuks ka tõenditega) süüdistada eestlasi "fašismis".

Vene rahvas on uhke rahvas. Mida mina kardan, on see, et paarikümne venelase kannatused eeltulevatel rahutustel võivad osutuda piisavaks põhjuseks Vene Föderatsiooni-poolsete sanktsioonide teostumiseks (olgu need siis naftakraanide sulgemine või siis koguni Vene armee sissemarssimine EVi).


Jäädes lootma kõige paremat!

XII Rahvusvaheline Rahvatantsufestival Mallorcal

Ma ütlen ausalt, et festival läks nässu. Ei, mitte meile, vaid korraldajatele ning mitte sellepärast, et korraldajad on saamatud, vaid sellepärast, et ilmataat keeras sajaga käki kokku. Kuid tõesti, on asju mille pärast korraldajatele peksa anda. Vähemalt mõnel meie rühmaliikmel võis
vahepeal selline tunne olla.

Ausaltöeldes oli meil tore giid, kes kahjuks aga ei teadnud festivalist midagi. Niisiis olin mina giidist targem, kuna olin tegelenud Mallorca reisi orgunniga mingi pool aastat ning kujutasin ette, mis meid oodata võib. Kuid giidist oli vähemalt niipalju kasu, et suhelda ühekeelsete majorkalastest bussijuhtidega ning pika punnimise peale helistada korraldajatele ja küsida:"Mis värk on?" Kuid ega ma ei süüdistagi teda, sest et korraldajad on need, kes oleks pidanud kõik need toredad tüdrukud ja poisid, kes meid vastu võtsid, ettevalmistama.
Siis ei oleks pidanud me ootama ~tund aega vihma käes bussi, teaksime täpselt mis ja kus homme toimub jne. Põhimõtteliselt teadmatus oli meie põhimure! Kuid au korraldajatele, kes võtsid julguse kokku ja kutsusid see aasta kokku rohkem kui 50 rühma 23 erinevast riigist. Eks sa proovi neid kõiki suures turismikuurordis majutada ja sööta.

Lisaks rahvusvahelisele võistlusele oli meile planeeritud viis esinemist Palma tänavatel, millest kolm jäi ära just eelpool nimetatud ilmataadi märja kämbla tõttu. Niisiis sain mina festivalil ametlikult tantsida ~8 minutit. Kuigi meie rühmaliikmed said minust kõvasti rohkem tantsuaega (mis on eraldi jutt), siis ka nemad kurtsid, et õiget festivali tunnet pole tekkinud. Ainult ava- ja lõputseremoonia ajal oli selline tunne, et vot, nüüd olen ma küll rahvastepaablis. Kujutage ette, see on selline tunne, nagu kõik ÜRO 192 delegaati on riietunud rahvariietesse ning hakanud igaüks oma kaerajaani keksima, kõigil kas tšello, trumm või akordion käes.

Rahvusvaheline võistlus toimus siis kahel päeval. Huvitaval kombel oli mõlema päeva esimesteks esinejateks eestlased. Juhuslik kokkusattumus? Ei! Arvata on, et põhjamaalaste lihtne ninnunännutamine ja rahulik õõtsumine, mis meie jaoks tegelikult on päris tempokas, sobis just ärkanud žüriiliikmetele hommikuks paremini kui metsikud trummikombinatsioonid Aafrika džunglist.

Võitjad kuulutati välja festivali lõputseremoonial viies erinevas kategoorias (lapsed, muusika, riietus, tants ja üld). Nagu arvata oligi ei saanud põhjamaalased ühtegi auhinda. Kuid kuna hüüti välja ja anti auhinnad ainult kolmele parimale, siis käis meie seltskonnas läbi kild, et ärgem laskes pead norgu -me olime ju kõige stabiilsemad: saime igas kategoorias neljanda koha. :)

Tantsukategooria võitis Ungari rühm, kelle tantsusammud koosnesid põhimõtteliselt saapasäärte peksmisest. Nad kloppisid kätega väga osavalt oma sääri ning olid žüriiliikmete jaoks atraktiivsed.
Festivali üldkategooria võit läks Filipiinidele, kelle akrobaatika oli hämmastav: mehed olid jalgupidi üksteisel õlgadel ning naised nagu kanad õrrel, mida mehed siis kandsid. Sellise tantsu harjutamine võttis neil kindlasti palju aega, kuid ma ei oleks andnud neile esikohta - ainult akrobaatika ja mõõgavehkimisega ei võida. Kuigi ma pole idamaise kultuuriga väga hästi kursis, leian, et muusika oli jabur ning ei sobinud sellesse kavasse. Üldjuhul on siiski tavaks, et Mallorca festivali võidab mõni Ladina-Ameerika keeli (liigitan sinna alla ka Hispaania ja Portugali) rääkiv grupp või siis mõne eksootilise maa esindaja.

Minu enda lemmikuteks aga olid bulgaarlased, kes said üldarvestuses kolmanda koha. Nende kavas oli kõik olemas: tantsukombinatsioonid, hea muusika, atraktiivsus, täpsus. Me olime kõik magama jäämas, kui järsku tulid bulgaarlased lavale ning edukalt ühendasid oma rahvaviisi sünge sõjamarsiga.

Veel tasuks ära mainida Burundi esikohta muusikakategoorias. Tõsiselt head trummitagujad. Tundub, et nad pole terve elu midagi muud teinudki kui mõelnud välja erinevaid viise mis asendis ja kuidas trummi lüüa. Kui kusagil müüdaks nende albumit, siis ma kindlasti ostaks.

Nii palju siis festivalist. Järgmise sissekandena räägin sellest millega vabal ajal tegelesime. :)

Tartu Ülikooli Üliõpilasesinduse valimised

Ahoi!

Otsustasin ka see aasta TÜÜEsse kandideerida. Paljud küsivad minult, et milleks, et see ju pidavat olema mõttetu organisatsioon. Ka mina olen mõelnud niimoodi, kuid miks ma siis ikkagist kandideerin? Las ma põhjendan...

Kas Teie olete tundnud Üliõpilasesinduse lähedust, konkreetset seotust selle organisatsiooniga, et tõesti keegi esindab ja on teie häälekandja üliõpilaste ümarlauas? Mina seda ei tunne, kuid olen kuulnud müüte ammustest aegadest kui üliõpilasesindust sai tõesti tudengite häälekandjaks nimetada.

Kui paljud Teist üldse teavad, et paar kuud tagasi vahetus TÜÜEs nii võim kui ka esimees? Kui paljud oskaksid nimetada eelmise või praeguse TÜÜE esimehe nime? Kui paljud üldse teavad mitu liiget on põhikirja järgi TÜ Üliõpilasesinduses? Tunnistan ausalt, et ka minul on probleeme olnud nendele küsimustelevastamisega.

On palju asju, mida ma esinduse struktuuri ja toimimise kohta ei tea. Kuid ma tean, et mul on piisavad kogemused meeskonnatööst ja selle juhtimisest, et ma olen võimeline õppima ja kohanema uue organisatsiooniga ja et mul on pealehakkamist esindada üliõpilaskonda TÜÜEs vääriliselt.

Ma olen absoluutselt kindel, et nii praeguses kui ka tulevases TÜÜEs on väga tublid noored, kuid võib-olla ei pööra need noored piisavalt tähelepanu oma organisatsiooni silmapaistvusele? Selle probleemi lahendamiseks astuksin mina aga järgmised sammud:

• Valituks osutudes kannan oma osakonnale (riigiteadlastele) kui oma valijatele tagasisidet TÜÜEs toimuvast ning seda vähemalt üks kord kuus.
• Atraktiivsuse tekitamiseks muudaks TÜÜE valimised tagasi üldisteks - tudeng saab hääletada ükskõik mis teaduskonna kandidaadi poolt. Teaduskonnapõhine süsteem piirab potentsiaalsete valijate hulka ja suuremate teaduskondade võimu ning välistab laialdasema valimiskampaania. Ka kampaania tegemine õpetab noorele inimesele uusi nippe ühiskonnas läbilöömiseks.
• TÜÜE eelarve (punkt: ürituste korraldamine) peaks tuginema rohkem projektipõhisel rahajaotusel üliõpilaste vahel. Näiteks: kui üliõpilased soovivad korraldada pidu, mille väljundiks on kursavaimu tekitamine/hoidmine, peaks TÜÜE kukru olema just see koht, kust rendipinna jaoks raha küsida.

Isiklikult näen ma TÜÜEs enda jaoks kohta kus olla osa meeskonnast, leida uusi tutvusi ja hankida uusi ja veel suuremaid kogemusi asjaajamise valdkonnas. Ühtlasi igatsen taga keskkooli õpilasomavalitsuse aegu.

Sotsiaalteaduskonna kandidaadid leiab aadressilt http://www.tyye.ee/227177. Vabandan, et minu motivatsioonikiri on seal puudulik. Loodetavasti piisab minu motivatsiooni näitamiseks see blogi sissekanne.

Valida saab 2.-4. aprillil TÜ Õppeinfosüsteemis. Kindlasti tee oma valik!

ÜLIÕPILASESINDUS ATRAKTIIVSEMAKS JA TUDENGITELE LÄHEMALE

Minu nimi on Maiko Mathiesen ning ma kandideerin Tartu Ülikooli Üliõpilasesindusse.

Kandidaat nr 49

"Serbia ja Kosov@ trip 22.-28. märts" I OSA

"Olen elusana tagasi!"

...just sellise lausega alustaksin ma oma järgmist blogi sissekannet. Eelmisest sissekandest on täpselt kuu aega möödas, nii et anna andeks kallis Blog.

Serbiamaale tõmbas mind eriti DEMYCi seminar, mis toimus täpsemalt Belgradis. DEMYCist ma täpsemalt ei räägi kui, et Noored Konservatiivid (mille liige olen ma) on selle organisatsiooni liikmed ning täpsemat infi leiab aadressilt http://www.demyc.org/ . Kuid DEMYCi seminarist ei saa üle ega ümber.

Selle kevade seminari teemaks oli: multietnilisus riigis. Nagu alati olid meil koos tõsiselt vinged lektorid (alustades peaministri nõunikest kuni ministriteni välja) ja delegaadid, kellega peale harivat päevaprogrammi sai Belgradi klubides/pubides balkanlastele nii viinalaua taga kui ka tantsupõrandal silmad ette tehtud. Siia ka siis üks naljakas pilt:

Pilt on tehtud Serbia Parlamendi Suure Saali eesistuja kohal. Ma jään praegu vastuse võlgu mis on selle eesistuja ameti nimi, kuid ma olen suht kindel, et sellelt kohalt juhtisid omal ajal sellised mehed nagu Tito ja Milosevic Jugoslaaviat. Tähelepanelikum vaatleja märkab, et mu pea pole sümmeetriline. Ei, ma ei puutunud peale Serbia jalgpallikoondise kaotust Kasakhstanile kokku
Serbia fännidega! Ju ma pole siis fotogeeniline! :)

Serbia parlamendihoone ise on kena, kuid minumeelest ülepingutatud. Minu jaoks on ideaalne parlament ikka "Riigikogu" - väike armas maja ühe suure saaliga. Sisenedes Serbia parlamendihoonesse, astub inimene kohe ühte väga suurde saali. Küsisin giidilt, et milleks seda saali kasutatakse? Giid vastas:"Pressikonverentside korraldamiseks". See saal oli meie Riigikogu saalist suurem! Üldse on seal priisatud kalli mööbli ja marmortreppidega. Muidu kihvt, aga siiski mõttetu kulutamine.

Reisi kolmandal päeval pidin ma kahjuks kahest loengust puuduma. Nimelt oli vaja osta bussipilet kaugele konfliktsele Kosovo-maale. Vahemärkusena ütleksin, et nii seminari toimumiskoht (hotell) kui ka bussijaam asuvad nostalgia hõngulise, kuid kena Belgradi kesklinnas. Bussijaamast mööda jõge tagasi tulles vaatasin korra ühele kõrvaltänavale ja ohhoo avanes selline vaade:

...pildil ei ole vist teda näha, kuid ma olen surmkindel, et üks vend haris seal mäenõlval tol momendil oma aiamaad. :D 1,8 milline linn ja sina kasvatad "Downtownis" rediseid? :D

Mõni kena pilt Belgradist:

kohalik kaubandustänav nr 1

Südalinn ja selle liikluskultuur

Peaksin mainima, et Belgradis on taksod odavad (Club Hollywoodi ja Lasnamäe ots maksaks seal 35-40 krooni), kuid seda suurem on oht, et Sind pepust tõmmatakse. Võib tekkida selliseid olukordi kus äärelinna klubisse lähed 5€, kuid tagasi saad 10€-ga. Sellepärast ongi tähtis jälgida, et taksistid numbreid juurde ei timmi ning juhul kui seda ka teevad, tuleb summa vaidlustada!

Klubidesse sisenemisel jätad jaki ikka garderoobi. Eestis oleme enamasti harjunud, et garderoob on tasuta, kuid Belgradis selgub väljudes, et võlgned turvamehele 1-2€. Summa pole küll suur, kuid siiski, sa pole ju sellega arvestanud. Et jääks tasuta garderoobi mulje, topivad serblased hinnasildid võimalikult kõrgele lae alla, et see kohe kliendile silma ei torkaks.

Kui klubidest rääkida, siis pidutsemiseks on Belgrad ideaalne koht: suur valik klubisid/pubisid, odav, suhteliselt ohutu. Belgradil on oma klubide rajoon ning mõnes kesklinna pubis on heal päeval võimalik ükskõik millist kokteili ainult 2€ eest tellida. Ka naised on ilusad! :P

Serblased on muidu lahked inimesed. Belgradis on inglise keelega täitsa võimalik hakkama saada. Vene keel on mingil määral säilinud ka vanema generatsiooni seas. Tänavatel on võimalik mustlasnoormeeste käest osta paarikümne €-ga täitsa korralikke telefone ning üldiselt on kõik natukene odavam kui Eestis.

DEMYCi seminar Belgradis oli täitsa lahe, kuigi ma olin juba enamuse loengute teemadega kursis, ning ma hakkan tasapisi matsu jagama, milline organisatsioon on DEMYC ning milliseks tahavad selle kujundada selle ülilahedad püsi- ja toetajaliikmed.

Kindlasti lähen tagasi...

II OSA tulemas...