Jalad löövad tuld!

Soovitan teile kõigil soojalt: ära mitte kunagi lase ennast vormist välja, isegi mitte natukenegi!

See nädalavahetus oli Tarbatuga rahvatantsulaager. Mina, vana patuoinas, kes puudus kahest viimasest jõulueelsest trennist, lohistasin vaeveldes oma alavormis alakeha muusikale järgi. Ja ega kahepäevase trenni jooksul paremaks ka ei läinud. Siiamaani oigan oma haiged sääremarjalihaseid ning mul pole elusees nii suurt villi olnud - sinna mahuks vist terve pits vett ära! :O

Aga jh, jumala eest, kui järgmine kord laagrisse kui tapalavale ei taha minna, tuleb regulaarselt jooksmas käia ning hommikul võimelda. Vaevalt, et minust muidugi selline terviseinimene saab. Vähemalt nii kaua kui püsivalt tantsutrennis käin, tervise- ja kaaluprobleeme ei teki, võib rahulikult lebot lasta.

Homme (täna) pärastlõunal on eksam - minu viimane. Lähen arutan Heiko Pääboga Balti riikide välispoliitikast! Kas II MS-s oleks pidanud eestlased oma iseseisvuse eest võitlema. Kui nad oleksid teadnud, et II MS-le järgneb 50 aastat okupatsiooni CCCP all, siis kindlasti oleksid nad relvad koos teiste Ida-Euroopa rahvastega kätte võtnud. Kuid vaevalt, et sel juhul oleksin mina, sina või tema sündinud? Seoses CCCP sümboliga meenub mulle üks arutelu eilsest Postimehest (või oli see Päevaleht?), kus kiruti Baltikumi noori venelasi, kes kannavad vastava sümboolikaga T-särke jne. Mõne inimese jaoks asub kommunismisümboolika natsisõmboolikaga ühel pulgal. Ausalt öeldes puudub mul vimm mõlema režiimi vastu - olen ma ju rahu ja vabadust nautiva generatsiooni esindaja, kuid millegi pärast jätab haakrist siiski väga mõru maigu suhu. Targemate meeste foorumites käib arutelu teemal: Kas kommunismisümboolika tuleks võrdsustada natsi omaga ning see keelustada? Oleme ju kõik CCCP-ga punaseid välkuvaid särke näinud! Kenad ju!? Ma kannaks seda hea meelega! Ma kannaks seda kui inimkonna saavutust - kommunismi ebaefektiivsust suudeti tõestada ning NSVL lagunes. Ning pealegi peaksin CCCP-d sama retroks kui seda on Marati firmamärk. Milleks ärritada Vene riiki ja noori venelasi, kes uhkelt punaseid särke kannavad ja endid "jeestlasteks" ja "jeurooplasteks" kutsuvad? Las see märk püsigu kui meeldetuletus: oli tore aeg, veel toredam, et läbi sai!

Huh, see nädal on busy, väga busy. Kõigepealt on vaja kodus, Rakveres käia ning siis krapsti Tallinna poole. Reedel hakkab Tallinnas järjekordne Mudel Euroopa Parlamendi Eesti sessioon. Täpsemat informatsiooni leiab siit paremalt tulbast Huvitava alt. See on juba minu viies sessioon. Seni olen osalenud kolmel Eesti ja kahel rahvusvahelisel sessioonil. Tõeliselt tore ja hariv üritus, kus noored üritavad simuleerida Euroopa Parlamendi, sealhulgas ka EP komisjonide tööd. Ürituse töine osa kestab kolm päeva: L-P töö komisjonides (vastavalt välispoliitika, õiguse, keskkonna jne komisjonid), mis kulmineerub esmaspäevase Riigikoguga, kus siis kõikide komisjonide ettepanekuid kaitstakse ja hääletusele pannakse. Seekord on minul väga auväärne amet pidada: President of the GA, mis siis pmst tähendab parlamendi töö koordineerimine. Kui võtta arvesse osavõtjate keskmist vanust, mis jääb 18. eluaasta ümber, on see minu viimane MEP. Kahju, kuid tuleb noortele ruumi teha. Juba praegu pean ennast selle ürituse jaoks liiga vanaks, aga kogemus, mida see üritus annab, on liiga ihaldusväärne. Kui ma õigesti mäletan, siis oli see MEP, mis minus huvi poliitika ja maailma parandamise vastu tekitas.

Igatahes, põnev ja töökas nädal saab olema.

Mathiesen-Märtsini pakt

Hommik,

Viimase nädala sündmused on olnud eriti julmad. Kõigepealt reedene päev, millest ma väga avalikult ei kirjutaks, kuid asjaosalised teavad sellest vägagi hästi. Ning sellele järgnes esmaspäev, kui justkui saatuse tahtel juhtus enam-vähem analoogselt minu hea sõbraga. Hea küll, järgmine hommik istusime koos maha ning hakkasime Mathiesen-Märtsini pakti (minu nimi on sarnaselt Molotovile tähestikus eespool :)) kirjutama, kus leppisime kokku, et me mitte kunagi ei joo!!! Heh...tegelikult panime tähtajaks 16. veebruar 2007, aga siiski. Kujutage nüüd ette kahte suurt meluvenda kainena terve kuu aega, eriti kui vahepeal mõnel mehel (Loe: hr. Märtsin) sünnipäev on. Eriti masendav oli see, kui peale paktile allakirjutamist kõik sind õllet tegema kutsuvad. Aga nii ongi parem - sess on veel pooleli ning organism vajab igasugustest tudengijoomadest taastumist, jh, ja ega ei ole huvitatud ka pakti rikkumisest - sanktsiooniks on 500 kulli teisele osapoolele.
Lisaks sellele on meil nii mõndagi tõestada oma korterikaaslastele, Mariusasele ja Miqulajuunasele, kes mitte kuidagi ei usu, et me need kuu aega (toim. 28 päeva) vastu peame. No igatahes mina olen alati olnud parandamatu optimist ning tean, et see kuu aega ei pürgi isegi mitte ligilähedale minu isiklikule rekordile.
Aga muidu on see nädal olnud väga õppimisrohke. Mõiste "õppima" omab minu jaoks väga erilist tähendust. Kui mõni tõlgendab seda sõna kui tõsist 12 hašši tudeerimist Ülikooli Raamatukogus, teise arvates on õppimine aga iga päevane kolme tunnine seanss Euroopa Liidu õigussüsteemi materjali kuhjas, siis minu jaoks on see pigem overview (emak. ülevaade) poole aasta jooksul loengutes kogutud materjalist.

Minu uue aasta loosung: vähem pidu, vähem meelelahutust, rohkem tulevikule pühendumist! See ei ole loosung nüüd teistele/teile, see loosung on mulle. Õnneks olen ma alles 20 aastat vana ning ei pea oma sõpru tulevastel valimistel isikliku kampaania-umbluuga tüütama. Kuid minust kui kampaania A-Teami liikmest te veebruarikuus ei pääse!!!

Praegult, sarkastiliselt oma erakonna loosungile: "Õnn ei ole rahas!" vaadates, meenub mulle minu lapsepõlv. Siin pean silmas aega kui olid veel keskkooli poiss ning peale kooli koju jõudes avastasid laualt alati sooja söögi ja kalli oma pere poolt. Tol ajal ei tekitanud mulle raha väga palju probleeme (ma isegi ei mõelnud sellele), kuna kõige tähtsam oli edukus keskkoolis, populaarsus, väikene karjäärinišš kui ka tung võimalikult kiiresti väikesest Rakvere linnast minema saada. Nüüd kui aasta, kaks, on mööda läinud, tunnen ma alatasa puudust oma kodulinnast, perest ja mis kõige probleemsem, oled kodust kaugel elades taibanud, et raha seab suured barjäärid, tõsiselt suured barjäärid. Niisiis, kas tõesti tundub, et õnn on siiski rahas? Võisin vahepeal seda isegi arvata, kuid tõsi ta on, et kes tööd ei tee, see ei saa pudrukamaluga isegi mitte vasta perset. Kuid ei tohi unustada haridust. Kallis noor sõber, kui sa arvad, et raha on tähtsam kui haridus, pere ja tervis, siis sa eksid rängalt. Kas sa unustaksid hariduse ja teeniksid kohe praegu 15K-d peo peale või sa töötad oma unistuste poole, sööd 3-5-7 aastat makarone, elad vanaema sms-ülekannetest ning teenid ausa, erialase tööga 7 aasta pärast 25K. Ja mitte Edgar Savisaare inflatsiooni-25K ega Andrus Ansipi Euroopa viie parima riigi müstiline 35000$ GDP per capita e. ~35K krooni kuus, vaid tänapäeva 25K. Mis juhtub sinuga siis kui ehitusbuum lõpeb või sa elad üle ränga tööõnnetuse? Kas siis sinu 5-aastasest ehituskogemusest aitab? Nii et õnn ei ole rahas! Ning siinkohal tahaks mainida ka et ma ei kritiseeri ühtegi tublit poissi, kes on peale põhikooli või keskkooli otsustanud, et tema elukutse on just ehitaja. Lucky U, sa suutsid vaadata tõele näkku, olid üle oma egost ning ei roomanud kuhugi 30K eest juurat või riigiteaduseid õppima, sest arvad, et muidu ei saa sinust inimest. See jutt on hoopis minu kallitele tuttavatele, kes tulevad ja küsivad minult: "aga milles siis see õnn seisneb?" Vastan: "Vähem materiaalsust. Rohkem südamega lähenemist! - Minu kui noore inimese jaoks on see edu valem."


Täna (just) sattusin vaatama ka homseid lehti Internetist ja Tohoohh, valimisnimekirjad on üleval. Keegi oskab mulle öelda miks Robert Antropov L-Virumaa piirkonnas kandideerib ja seda koguni Reformarite 2. numbrina Kristiina Ojulandi järel? See, et ta on 2. nr., annab tunnistust Roberti lootustele pääseda Riigikokku. Kuigi mul pole hr. Antropovi vastu mitte midagi, on siiski ilmselge, et L-Virumaa kuuest mandaadist Robertile ei piisa. Tuntakse teda siiski kui politsei ebaõnnestunud (kuigi tema rikkumised polnud eimiskit) kõrget prefekti või mis iganes ta oli ning ükski lihtsurelik ei tea kui kõva mees Robert tegelikult on.

Mis veel silma jäi!?

Minu erakonnal (IRL) on eriti nigel nimekiri Järva- ja Viljandimaa piirkonnas. Seal saab küll IRL pika puuga, kuid sellegipoolest on väga tegijad nimekirjad mujal.

Ning no Keskerakonna tegevust ei suuda ma mitte kuidagi erapooletult kommenteerida. Nende ninasarviklikust poliitikast võib välja lugeda mõndagi:

- Peale Arnold Rüütli kaotust presku valimistel, Villu Reiljani taandamist keskkonnaministri kohalt (käsitledes siinkohal Keskerakonda kui KERA), tunneb Keskerakond põhjusega Reformierakonna hingeõhku kuklas või juba nüüdseks kõhutuuli sammu kaugusel. Ei maksa üldse alahinnata ka IRLi võimalusi edestada Keskerakonda ning roheliste ponnistusi varastada keskilt 2-3%.
- Ja mida Edgar teeb: minu jaoks on see järjekordne kohuke või JOKK või mis iganes. Ta värbab enda ridadesse sellised ühiskonnaelu staarid nagu: Andres Oper (nüüd juba hr Jalgpallijobu 2006) - sportlane, keda ma tohutult olen austanud, kuid näed, tulutult! JOKK seisneb selles, et siin on selge seos Operi isikliku jalgpallikooliga ja tema kandidatuuriga Riigikokku. Kas keegi rumal tõesti usub, et põhikooli haridusega Andres Oper jätab Hollandis hiilgava karjääri ning tuleb Eestimaale Riigikogu saali magama ja küüsi närima. Selge häälepüüdja. Ei oskagi Operile kindlaid arve pakkuda....vast 500-600 häält - lolle leidub. No ja eks Savisaarel ole neid avaliku elu tegelasi veel: veteran korvpallur Metstak, kes vist arvab, et Keskerakonna tugevas kaitses on võimalik ehk algviisikus platsile pääseda ning Aivar Riisalu (mingi ajaleht pakkus teda koguni tulevaseks kaitseministri kandidaadiks). Tehke omad järeldused. :D

Sellised mõttearetused siis. Kriitika on oodatud.

Järgmise korrani.

Minu Esimene Sissekanne!

Tervist, minu kallis päevik!

Nägu Sa isegi aru saad, on see minu esimene kokkupuude Sinuga! Leidsin Su pööningult ühest vanast kapist, mis kunagi minu lapsepõlves kasutuses oli. Plaanisin Su sinna jättagi, sest olen alati arvanud, et päevikusse kirjutamine on ennekõike:

-naisterahvastele

-tülikas tegevus, mis nõuab järjepidavust

-ebavajalik

-inimestele, kes vajavad väljaelamist

-inimestele, kellel on vaja kellegagi (iseendaga) suhelda

-jne

Mina aga pole kunagi olnud naisterahvas :O

Järjepidevus pole olnud minu tugevamaid külgi. Välja elan ma läbi spordi, tantsu ja arvutimängude ning kui mul on vaja olnud kellegagi suhelda, siis pole kunagi olnud probleeme mõne lähedase leidmisega.

Viimasel ajal on mulle tundunud, et uus trend, päeviku pidamine Internetis, võib isegi mulle vajalik olla. Eks ole "blogimise" eesmärk siiski enda mälestuste ja emotsioonide jäädvustamine ja kui sul on sõpru igas ilmakaares, keda väga tihti ei näe, siis alati on oma elumärkide eksisteerimisest võimalik neile just blogimise teel märku anda. Siinkohal tervitaks kõiki sõpru, kes vaevuvad minu päevikut lugema.

Kallis päevik, ma loodan, et minust saab järjepidev blogija, kuid kindlasti pole mul plaanis sind tüüdata iga päev: Kes tasa sõuab, see kaugele jõuab.

Sinu sisse on mul plaanis paigutada mälestusi argielust, rääkida maailma probleemidest, poliitikast ning ehk siinkohal mõne lugejagagi diskussiooni astuda.

Järgmise postituseni.

Maiko

ka blogger, nüüdsest...