Kosovo tähendab eestlase jaoks üldjuhul äärmiselt ohtlikku ja varemetes sõjapiirkonda, mis paigutub kaardil Kaukaasiasse või Lähis-Itta. Põhjuseks see, et kriisipiirkonna paiknemine Euroopas ei tundu tõenäoline.
Kosovo asub aga Balkanil, Euroopa teada-tuntud püssirohukeldris, mis võib iga hetk uuesti plahvatada. Püssirohuks on kahe rahvuse – serblaste ja kosovlaste – erinev visioon Kosovo tulevikust.
Pärast Jugoslaavia kodusõda (1990–1995) ründasid serblased Milosevici juhtimisel Kosovo piirkonnas albaanlasi, et ala albaanlastest puhastada. Serblaste rünnaku nurjas NATO, kes saatis agressorite vastu oma õhujõud. Olukord Kosovos on pärast Serbia vägede peletamist küll mõnevõrra rahunenud, kuid etnilised konfliktid pole kadunud.
Serblastel on kindel põhjus, miks nad ei taha Kosovot albaanlastele loovutada: Kosovo on Serbia riigi häll. Albaanlased aga rändasid Kosovosse paar sajandit tagasi ning kiire rahvaarvu kasvu tulemusel on nad spontaanselt serblastelt hälli üle võtnud. Praegu moodustavad albaanlased Kosovo elanikest 90%-lise enamuse ning peavad seda piirkonda oma koduks.
120 000 elanikuga Põhja-Kosovo linna Mitrovicat tuntakse kui albaanlaste ja serblaste vahelise konflikti musternäidist. Linnast voolab lõhena läbi Ibari jõgi, mille sildu valvavad UNMIKi (Ühendatud Rahvaste Organisatsiooni Missioon Kosovos) teenistujad, jaotades asula Põhja- (serblased) ja Lõuna-Mitrovicaks (albaanlased). Kui ühe rahvuse esindaja satub valele poole jõge, siis ootab teda terroriseerimine või julm vägivald.
Kriitilisest olukorrast hoolimata tunduvad inimesed tänavatel olevat rahulikud – pole ühtki märki agressiivsusest. Erinevalt serblaste linnaosast, on albaanlaste linnaosa tänavatel palju mehi, kes tööpuudusest (ligi 70%) tingituna sisustavad oma aega jõlkumisega. Naiste puudumine tänavatelt on seotud muslimiga, mis sarnaselt moslemile, piirab nende õigusi ja liikumisvabadust.
Linnapildis tekitavad kontrasti üheltpoolt hoonete varemed ja lõpmatud prügihunnikud, teisalt eurorahade eest rajatud infrastruktuur ja araablaste sponsoreeritud (loe propageeritud) muslimi mošeed, ususümbolid. Usk ongi see, mis kahte rahvust suuresti eristab: serblased on õigeusklikud, albaanlased järgivad aga muslimit.
2004. aasta märtsirahutuste jooksul põletati Kosovos maha mitmed õigeusu kirikud. Põletamise eesmärk oli serblaste väljatõrjumine (etniline puhastus) “oma” territooriumilt. Näiteks oli Lõuna-Mitrovicas peale serblaste ka mustlaste vähemus. Mustlaste tõrjumiseks põletasid albaanlased terve nende Roma Mahalla aguli, kus elas 90ndate lõpus kuni 8000 inimest. Praegu ehitavad Norra ja Taani heategevusorganisatsioonid seal mustlastele moodsaid korterelamuid. Põgenikelaagreist on seni tagasi tulnud umbes 300 inimest, suve lõpuks peaks elanike arv küündima 500ni.
Mitrovica tänavad tunduvad olevat äärmiselt turvalised, kuna NATO ja ÜRO egiidi all patrullivad seal mitme riigi sõdurid ja politseinikud. Pikale rahuvalvajate rahvuste nimekirjale lisandub ka Eesti, mille 27 rahuvalvajat moodustavad rühmasuuruse üksuse Taani pataljonist. Eesti luurerühmale ESTRIF-1 on usaldatud 150-ruutkilomeetrine ala Serbia piiri läheduses Mitrovicast idas, kus nad patrullivad ja rahu hoiavad. Eesti kontingendi vanem on kapten Andres Parve, kes teenib koos kahe kaitseväelasega Kosovo relvajõudude (KFOR) peastaabis Pristinas. ESTRIFi rühma eripära on, et see moodustati sõduritest, kes valiti juba ajateenistuse jooksul. Enne missioonipiirkonda saabumist osalesid nad väljaõppel Eestis ning pataljoni kooseisus Taanis. Eestlased tunnevad ennast Kosovos mugavalt – see pole päris Afganistan, kus võib iga nurga peal “vabadusvõitleja” kirbu peale jääda. Rahvusvaheliste rahumissioonide kriitikud küsiksid kindlasti, mis mõttega Eesti oma sõdureid Kosovos hoiab, kui seal midagi ei toimu. Rahvustevaheline viha hõõgub siin aga pinna all ning selle lahvatamisel peavad Eesti sõdurid sekkuma täie tõsidusega.
Kosovo missioon annab sõduritele ka väärtusliku koostöökogemuse teistest rahvustest üksustega ja parandab Eesti liitlasstaatust NATOs, ÜROs, ELis. Kuidas loota tulevikus oma liitlaste abile, kui ise nende tegevust isegi mitte sümboolselt ei toeta? Samuti võib loota, et välismissioonidel käinud noormeestest kasvavad tänu nende kogemustele Eesti sõjaväe tulevased liidrid. 30 noormehe kojutoomine ei tekitaks Eesti Vabariigi eelarves piisavat kulude kahanemist, et näiteks märkimisväärselt pensioni tõsta, seevastu poleks rahuvalvajateta Kosovos ka rahu.
Kosovo probleemi lahendamiseks on ÜRO erisaadik Kosovos Martti Ahtisaari pakkunud välja plaani, mis jätab Serbia Kosovo territooriumist ilma, kuid ei kingi ka kosovaridele iseseisvust, kuna väidetavalt ei suuda Kosovo ise oma majandust ja institutsioone üles ehitada. Seetõttu pakutakse Kosovole piiratud vabadust, mis tõenäoliselt tähendaks praeguse olukorra jätkumist, kus korda hoiavad korrumpeerunud kohalik politsei, moodustatav kaitsevägi ja KFOR, rahana on käibel euro ning majandust ehitavad üles OSCE ja EL. Kõige suuremaks muutuseks oleks Kosovo missiooni üleminek ÜROlt ELi juhtimise alla.
10. märtsil toimusid Viinis serblaste ja Kosovo albaanlaste vahel läbirääkimised, mis, nagu arvata oligi, nurjusid, kuna kumbagi poolt ei rahuldanud pakutavad tingimused. Praegu arutatakse Ahtisaari lahendust selle lõpp-peatuses – ÜRO Julgeolekunõukogus. Kuigi tõenäoliselt on enamik Julgeolekunõukogu liikmetest Ahtisaari plaani poolt, võib Venemaa, kes on Kosovo küsimuses seni toetanud Serbiat, kasutada vetoõigust, mis ainult pikendaks Kosovo kriisi.
Ahtisaari plaani nurjumisel ootab Kosovot tume tulevik: kriisi pikenedes tüdinevad rahuvalvejõud ning lahkuvad piirkonnast; albaanlased ja serblased aga ei kannata üksteist silmaotsaski ning Kosovo territooriumi “suurpuhastus” käivitub, seades ohtu terve Euroopa julgeoleku. Seega tundub Ahtisaari plaani heakskiitmine olevat ainuõige lahendus nii albaanlastele, serblastele kui ka kogu maailmale. Euroopa ei salli auku enda südames!
Siiani on artikkel ilmunud UNIVERSITAS TARTUENSISES (http://www.ajaleht.ut.ee/238845). Artikkel valmis minu venna, Renet Mathieseni abiga.
