Umbes nädal tagasi sai läbi järjekordne Mudel Euroopa Parlamendi Eesti sessioon. Osalejaid oli tublisti (~70) ning korraldus ja meediakaja on iga aastaga kasvanud. Seekord muidugi keskendus meedia rohkem Eesti integratsiooni probleemidele ning MEPi olemusest ja tähendusest juttu väga ei tehtud, kuid siiski, positiivne oli, et kohale olid jõudnud ka noored venekeelsetest koolidest (nt: Sillamäe ja K-Järve). Omaette katsumus oli muidugi nende integreerimine MEP-i seltskonda, kuid nagu pärast selgus, pidasid vähemusrahvuslased üritust ja selle osavõtjaid ääretult sümpaatseks. Tsiteerin ühte neiut, kes andis TV3-le intervjuu: " Venemaa telekanalite uudistes räägitakse pidevalt kuidas eestlased oma kodumaal vähemusrahvusi diskrimineerivad. Viimaste päevade jooksul pole Eesti noored meisse halvasti suhtunud, vastupidi, nad aitavad meid ning teevad kõikvõimaliku, et meie integreerumine mugavamalt kulgeks." - Ülitore! :)
Siiski ei sujunud töö venelastega probleemideta - nad ei oska eesti keelt ning sa proovi komisjoni hästi tööle panna kui kolm inimest vajavad tõlget.
Siinkohal on MEP-l pikk tee minna. Idee on muidugi korraldada Eesti-siseselt venelastele eraldi MEP, sest see tagaks tublimatele vene keelt rääkivatele noortele pääsu rahvusvahelisele MEPle. Mulle tundub, et vähemusrahvused, kui enda jaoks probleemses keskkonnas elavad inimesed, on rohkem huvitatud maailma probleemidest jne. Miks mitte anda neile võimalus? Sellepärast, et eesti keelt ei oska? Usun, et niikaua kuni sama organisatsioon korraldaks mõlemat, nii eesti- kui ka venekeelset MEPi, on meil võimalus andekamad venelased integreerida organisatsiooniga ja sealjuures ka Eesti ühiskonnaga.
Mina jäin üritusega igati rahule. Kui presidentide (v.a. komisjoni presidendid) funktsiooniks on resolutsioonide töötlemispäevadel lebotada, juhendada ja suhelda, siis kogu ürituse viimasel päeval saab senine vähene koormus kompenseeritud. Vaieldamatult saavutab kõige suurema adrenaliini laengu inimene, kes istub täiskogu esimese resolutsiooni arutelu ajal Riigikogu spiikri toolil. Sa oled 50 minutit pideva surve all, sind jälgivad ligikaudu sada silmapaari + meedia, lisaks, kuna rääkida saab ainult üks delegaat korraga, veavad kõik ülejäänud sinu vastu vägikaigast. Kuid ma ei pea seda üldse negatiivseks. Elus tuleb kõike kogeda, ka kriitikat. Ning võim - kui maitse suhu oled saanud, siis ei sa sellest loobuda taha. Kuid võimul on palju negatiivseid nähtusid: kui see sulle pähe hakkab, siis sulle ei jõua kohale, et see on kõigest mäng või siis, et sinu võim sõltub teiste inimeste tunnustusest sinu vastu. Ennast on rakse hinnata, kuid ma arvan, et minu võimutsemine piirdus paari soolase lausega ning puldis kohati liiga vabade väljendite kasutamisega.
Mis oli pettumus? No pettumust ei olnudki, kuid mis oleks võinud parem olla?!
Alati olen seostanud MEPi üritusi ka väikese õhtuse sotsialiseerumisega Tallinna Vanalinnas või Haagi kesklinnas või...teab küll kus... . Siinkohal välistan ma igasuguse rohke alkoholi pruukimise.
Seekord meil aga Vanalinna programm puudus. Meil oli küll kõigi aegade kihvteim õhtune meelelahutusprogramm, kuid see vajub alati ära, sest et inimesed lähevad Tallinna ööbima, ning kui on juttu Vanalinnas seiklemisest, siis paraku jäi see koolist liiga kaugele (Komisjoni töö ja ööbimine toimus Pirita Majandusgümnaasiumis). Eks üritame järgmisel korral mõne kesklinna kooli nõusse saada!
MEPst on palju rääkida.
Ja mis puutub minu jätkamisse antud ürituse korraldamisel või sellest osavõtmisel - ära mitte kunagi ütle: mitte kunagi!
...tõestuseks teile, et ka mina olen varajane alustaja, kuid üks kehvemaid nendest. Ja selline supermanlik hüpe üle Võsu alevi "suurima" kivi ei olnud tingitud kolmest tilgast Vana-Tallinnast, vaid ikka aastatepikkusest eesti pärimustantsude viljelemisest. Täpsemalt pilti pealkirjastades: "Nii näeb tegelikult üle-kraavi-hüpe välja!"
