Ma ütlen ausalt, et festival läks nässu. Ei, mitte meile, vaid korraldajatele ning mitte sellepärast, et korraldajad on saamatud, vaid sellepärast, et ilmataat keeras sajaga käki kokku. Kuid tõesti, on asju mille pärast korraldajatele peksa anda. Vähemalt mõnel meie rühmaliikmel võis
vahepeal selline tunne olla.
Ausaltöeldes oli meil tore giid, kes kahjuks aga ei teadnud festivalist midagi. Niisiis olin mina giidist targem, kuna olin tegelenud Mallorca reisi orgunniga mingi pool aastat ning kujutasin ette, mis meid oodata võib. Kuid giidist oli vähemalt niipalju kasu, et suhelda ühekeelsete majorkalastest bussijuhtidega ning pika punnimise peale helistada korraldajatele ja küsida:"Mis värk on?" Kuid ega ma ei süüdistagi teda, sest et korraldajad on need, kes oleks pidanud kõik need toredad tüdrukud ja poisid, kes meid vastu võtsid, ettevalmistama.
Siis ei oleks pidanud me ootama ~tund aega vihma käes bussi, teaksime täpselt mis ja kus homme toimub jne. Põhimõtteliselt teadmatus oli meie põhimure! Kuid au korraldajatele, kes võtsid julguse kokku ja kutsusid see aasta kokku rohkem kui 50 rühma 23 erinevast riigist. Eks sa proovi neid kõiki suures turismikuurordis majutada ja sööta.
Lisaks rahvusvahelisele võistlusele oli meile planeeritud viis esinemist Palma tänavatel, millest kolm jäi ära just eelpool nimetatud ilmataadi märja kämbla tõttu. Niisiis sain mina festivalil ametlikult tantsida ~8 minutit. Kuigi meie rühmaliikmed said minust kõvasti rohkem tantsuaega (mis on eraldi jutt), siis ka nemad kurtsid, et õiget festivali tunnet pole tekkinud. Ainult ava- ja lõputseremoonia ajal oli selline tunne, et vot, nüüd olen ma küll rahvastepaablis. Kujutage ette, see on selline tunne, nagu kõik ÜRO 192 delegaati on riietunud rahvariietesse ning hakanud igaüks oma kaerajaani keksima, kõigil kas tšello, trumm või akordion käes.
Rahvusvaheline võistlus toimus siis kahel päeval. Huvitaval kombel oli mõlema päeva esimesteks esinejateks eestlased. Juhuslik kokkusattumus? Ei! Arvata on, et põhjamaalaste lihtne ninnunännutamine ja rahulik õõtsumine, mis meie jaoks tegelikult on päris tempokas, sobis just ärkanud žüriiliikmetele hommikuks paremini kui metsikud trummikombinatsioonid Aafrika džunglist.
Võitjad kuulutati välja festivali lõputseremoonial viies erinevas kategoorias (lapsed, muusika, riietus, tants ja üld). Nagu arvata oligi ei saanud põhjamaalased ühtegi auhinda. Kuid kuna hüüti välja ja anti auhinnad ainult kolmele parimale, siis käis meie seltskonnas läbi kild, et ärgem laskes pead norgu -me olime ju kõige stabiilsemad: saime igas kategoorias neljanda koha. :)
vahepeal selline tunne olla.
Ausaltöeldes oli meil tore giid, kes kahjuks aga ei teadnud festivalist midagi. Niisiis olin mina giidist targem, kuna olin tegelenud Mallorca reisi orgunniga mingi pool aastat ning kujutasin ette, mis meid oodata võib. Kuid giidist oli vähemalt niipalju kasu, et suhelda ühekeelsete majorkalastest bussijuhtidega ning pika punnimise peale helistada korraldajatele ja küsida:"Mis värk on?" Kuid ega ma ei süüdistagi teda, sest et korraldajad on need, kes oleks pidanud kõik need toredad tüdrukud ja poisid, kes meid vastu võtsid, ettevalmistama.
Siis ei oleks pidanud me ootama ~tund aega vihma käes bussi, teaksime täpselt mis ja kus homme toimub jne. Põhimõtteliselt teadmatus oli meie põhimure! Kuid au korraldajatele, kes võtsid julguse kokku ja kutsusid see aasta kokku rohkem kui 50 rühma 23 erinevast riigist. Eks sa proovi neid kõiki suures turismikuurordis majutada ja sööta.
Lisaks rahvusvahelisele võistlusele oli meile planeeritud viis esinemist Palma tänavatel, millest kolm jäi ära just eelpool nimetatud ilmataadi märja kämbla tõttu. Niisiis sain mina festivalil ametlikult tantsida ~8 minutit. Kuigi meie rühmaliikmed said minust kõvasti rohkem tantsuaega (mis on eraldi jutt), siis ka nemad kurtsid, et õiget festivali tunnet pole tekkinud. Ainult ava- ja lõputseremoonia ajal oli selline tunne, et vot, nüüd olen ma küll rahvastepaablis. Kujutage ette, see on selline tunne, nagu kõik ÜRO 192 delegaati on riietunud rahvariietesse ning hakanud igaüks oma kaerajaani keksima, kõigil kas tšello, trumm või akordion käes.
Rahvusvaheline võistlus toimus siis kahel päeval. Huvitaval kombel oli mõlema päeva esimesteks esinejateks eestlased. Juhuslik kokkusattumus? Ei! Arvata on, et põhjamaalaste lihtne ninnunännutamine ja rahulik õõtsumine, mis meie jaoks tegelikult on päris tempokas, sobis just ärkanud žüriiliikmetele hommikuks paremini kui metsikud trummikombinatsioonid Aafrika džunglist.
Võitjad kuulutati välja festivali lõputseremoonial viies erinevas kategoorias (lapsed, muusika, riietus, tants ja üld). Nagu arvata oligi ei saanud põhjamaalased ühtegi auhinda. Kuid kuna hüüti välja ja anti auhinnad ainult kolmele parimale, siis käis meie seltskonnas läbi kild, et ärgem laskes pead norgu -me olime ju kõige stabiilsemad: saime igas kategoorias neljanda koha. :)
Tantsukategooria võitis Ungari rühm, kelle tantsusammud koosnesid põhimõtteliselt saapasäärte peksmisest. Nad kloppisid kätega väga osavalt oma sääri ning olid žüriiliikmete jaoks atraktiivsed.
Festivali üldkategooria võit läks Filipiinidele, kelle akrobaatika oli hämmastav: mehed olid jalgupidi üksteisel õlgadel ning naised nagu kanad õrrel, mida mehed siis kandsid. Sellise tantsu harjutamine võttis neil kindlasti palju aega, kuid ma ei oleks andnud neile esikohta - ainult akrobaatika ja mõõgavehkimisega ei võida. Kuigi ma pole idamaise kultuuriga väga hästi kursis, leian, et muusika oli jabur ning ei sobinud sellesse kavasse. Üldjuhul on siiski tavaks, et Mallorca festivali võidab mõni Ladina-Ameerika keeli (liigitan sinna alla ka Hispaania ja Portugali) rääkiv grupp või siis mõne eksootilise maa esindaja.
Minu enda lemmikuteks aga olid bulgaarlased, kes said üldarvestuses kolmanda koha. Nende kavas oli kõik olemas: tantsukombinatsioonid, hea muusika, atraktiivsus, täpsus. Me olime kõik magama jäämas, kui järsku tulid bulgaarlased lavale ning edukalt ühendasid oma rahvaviisi sünge sõjamarsiga.
Veel tasuks ära mainida Burundi esikohta muusikakategoorias. Tõsiselt head trummitagujad. Tundub, et nad pole terve elu midagi muud teinudki kui mõelnud välja erinevaid viise mis asendis ja kuidas trummi lüüa. Kui kusagil müüdaks nende albumit, siis ma kindlasti ostaks.
Nii palju siis festivalist. Järgmise sissekandena räägin sellest millega vabal ajal tegelesime. :)
Nii palju siis festivalist. Järgmise sissekandena räägin sellest millega vabal ajal tegelesime. :)
No comments:
Post a Comment