REGYZGDJ

Mida lugeda presidendi aastavahetuse kõnest?

Eile, siis kui 2009. aasta viimased minutid olid tiksumas, saatis meie Vabariigi president Toomas H. Ilves meid uuele aastale vastu selliste lausetega:

• "Otseteed õnneni viivad sageli sohu!"
• "Kindla jalgealuse leiame enamasti hoopis käänulisel rajal."
• "See oli ka äratundmise ja õppimise aasta."
• "Tumedus on hajumas."
• "Me kogesime, et riigi edukust ei näita koht majanduskasvu tempo edetabelis."
• "Meie kohta ei räägi tõde mitte kriisi sügavus, vaid see, kuidas me kriisis käitume."
• "Nii, nagu me pole hädas ainsad ega üksi, ei tõuse me sellest hädast samuti üksi, vaid ainult koos teistega, üksteise toel."
• "Headus saab alguse lugupidamisest enda vastu, oma kodu, oma küla, oma rahva vastu."

Eesti Päevaleht

Presidendi aastavahetuse kõne on olnud väga kena traditsioon, mille toimumise hetkel on rooli (riigipea) ja rataste (rahva) vahel toimumas eriline side, kus rool annab ratastele uue suuna liikumiseks ning tuletab aeg-ajalt meelde ratastele, et neid juhitakse ja et nende peale loodetakse.

2009-10 aastavahetuse kõne keskendus enamasti majanduslangusele. Kõne tuumfraasidest võib välja lugeda ühtteist. Kõigepealt, ma usun, et kõik märkasid, et ka president Ilvese jaoks oli aasta 2009 päris kurnav - kaotanud paarkümmend kilo? Ilveste personaalne arst/treener võiks järgmise hooaja kaalust alla saatesse minna - ehk kaotaksid ka saates osalejad siis 20-30% kehakaalust?!

Üldiselt, hoolimata sellest, et sõnad olid innustavad, kumas presidendi kõnest välja mõningast ebakindlust ja õnnetust. Presidendi silmis puudus sära, suul naeratus.

Sõnadega tunnistas president justkui enda, poliitikute ja ka rahva vigu majanduslanguse raskuses. Otseloomulikult me teame kõik, et majanduslanguse suurimaks põhjuseks Eestis on meie riigi osalemine globaalses majanduses, kuid, nagu ka president ütles, oleks me kõik, vähem kiirustades ja targemalt laenates, saanud pehmendada kainestava haamrilöögi jõulisust.

Positiivsest küljest tundus mulle, et Ilves usub majanduse peatsesse kursimuutusesse ning tema arvates viib meid sinna kiiremini just kaine peaga mõtlemine ning ühtehoidmine!

Kõike kokku haarates, rool andis selge sõnumi ratastele, et teetingimused on peatselt paranemas, kuid enne seda peame kannatlikult õlg-õla kõrval läbima valusa kadalipu.

Isiklikult oleksin mina aastavahetuse kõnest oodanud veidi lõbusamat presidenti, aga karmimate sõnadega.

Lumelauasport

"Küll ma selle selgeks saan!", tunnustasin ma ennast ning tõstsin oma pea sügavast lumest. "Õnneks keegi ei näinud kuidas ma kukkusin!", lohutasin ma ennast. Tõsi, kuid nad nägid eelnevat 25 korda kui ma tahtmatult moodustasin keerukaid kukkumis-combosid!

Raske on esialgu aru saada, et kui sa oled terve oma elu kasutanud jalgu, õppinud tasakaalu ja suusatanud (viimast ei saa just minu kohta öelda), siis miks on kuradima keeruline püsida lumelaua peal. Rääkimata sõitmisest ja freestyle`st, oli mul lisaks nägu ees lumme maandumisele eelnevalt tõsiseid raskusi lumelauda jalga panna, koos lumelauaga tasapinnal liikuda, tõstukiga või tõstukita (vahet pole - ebaõnnestumine mõl.) mäest üles ronida jne. Ja lõpuks ka siis kui sa tahad loobuda kõigest sellest, sa ei saa, sest et sa ei oska lumelauasaabaste pandlaid lahti teha!

Ju siis saatus nägi ette, et enne kui ma ei õpi lumelaua peal liuglema, ei või ma ka pooleli jätta. Vinge oli täna teha midagi ESIMEST KORDA! Teha midagi, mis nii mõnelegi meile tundub ulme-moodsa viisina kuidas Aega labidaga surnuks taguda, kuid mis tegelikult nägi oma päevavalgust juba 1950ndatel Ameerika Ühendriikides. Wikipeedias räägitakse, et lumelauatamine (ingl. k. kõnekääne "snurfing") tekkis 4 komponendi liitmisest: surfamine, rulatamine, lumi ja mäed. Kusjuures, mäletan isiklikult kuidas snurfimehed ja -naised 1998. aastal esmakordselt Nagano Taliolümpiamängudel võistlesid.

Kokkuvõtvalt öeldes, oli tore teha täna midagi ESIMEST KORDA. Mõnus oli ka jälgida seda kui kiiresti inimese keha (tol momendil siis minu) õpib tundma uusi olukordi.

Olgem ausad, Eesti kliima imeb sajaga, aga siis kui paks lumekate katab maad, on suurepärane aeg rentida lumelaud või suusad ja teha midagi ekstreemset!

Kallis Lugeja

Kui Sa oled minu blogi ka varem lugenud, siis kindlasti oled märganud, et siin on ühtteist muutunud.

Kõige suurem muutus on muidugi see, et midagi on siin hakanud jälle eksisteerima! :)

Kunagi, aastal 2007, sai see blogi loodud selleks, et hoida enda tuttavaid kursis oma tegemistega USAs. Jah, ning sagimine päevikus oli tol ajal päris aktiivne! Paraku, läks aga nii, et elu raamatumüügirattas ei näidustanud blogimise vajadust!

Täna, aastavahetusel 2009-10, võtan ma aga sulepea kätte ning alustan uute diskussioonidega, olles ise targem, kogenenum, kuid mitte siiski arrogantne, vaid pigem õpihimuline.

Räägime majandusest, poliitikast, spordist, kinnisvarast, motivatsioonist jne...

Õnnesoov

Soovin kõigile ilusat vana-aasta lõppu ja HEAD UUT!

lähen USAsse, jälle

Hei,

Mõtlesin, et võiks see suvi natukene ka blogida oma suvest.


Need, kes veel ei tea, siis lahkun Eestist juba 30. mai ning jõuan Philadelphia lennujaama juba pühapäeval. Sealt edasi juba oma turfile - kuhu, seda aga ei avalikusta enne 11. juunit.

Enne usasse minekut veel vaja ära teha kaks ainet ning Mariliisiga aega veeta!

Kuidas Tartu mehele saab meeldida Tallinna BC Kalev?

Esiteks rõhutaks, et bioloogiliselt/originaalselt/geograafiliselt, minu puhul, pole tegemist Tartu mehega, kuid siiski üliõpilasega, kes peab Tartu linna ja õhkkonda ja seltskonda igati Tallinnast lahedamaks.

Ei saa ma isegi aru, et miks see on nii, et kui ma lähen TÜ spordihoonesse Kalevi ja Rocki mängule ilusat mängu vaatama, kuid mängu lõpus olen ikka Kalevi poolt.

Selleks võib-olla mitu argumenti:

a) Kalevi rikas ajalugu
b) Tartu Rocki põrumine Balti liigas eelmise hooaja lõpus.
c) Lemmikmängija Kristjan Kangur!?
d) üritan Tartus teistest erineda?
e) Tartu Rocki naeruväärne areen

...eks nad kõik annavad põhjuse Tallinna poole vaadata!

Maiko