"Küll ma selle selgeks saan!", tunnustasin ma ennast ning tõstsin oma pea sügavast lumest. "Õnneks keegi ei näinud kuidas ma kukkusin!", lohutasin ma ennast. Tõsi, kuid nad nägid eelnevat 25 korda kui ma tahtmatult moodustasin keerukaid kukkumis-combosid!
Raske on esialgu aru saada, et kui sa oled terve oma elu kasutanud jalgu, õppinud tasakaalu ja suusatanud (viimast ei saa just minu kohta öelda), siis miks on kuradima keeruline püsida lumelaua peal. Rääkimata sõitmisest ja freestyle`st, oli mul lisaks nägu ees lumme maandumisele eelnevalt tõsiseid raskusi lumelauda jalga panna, koos lumelauaga tasapinnal liikuda, tõstukiga või tõstukita (vahet pole - ebaõnnestumine mõl.) mäest üles ronida jne. Ja lõpuks ka siis kui sa tahad loobuda kõigest sellest, sa ei saa, sest et sa ei oska lumelauasaabaste pandlaid lahti teha!
Ju siis saatus nägi ette, et enne kui ma ei õpi lumelaua peal liuglema, ei või ma ka pooleli jätta. Vinge oli täna teha midagi ESIMEST KORDA! Teha midagi, mis nii mõnelegi meile tundub ulme-moodsa viisina kuidas Aega labidaga surnuks taguda, kuid mis tegelikult nägi oma päevavalgust juba 1950ndatel Ameerika Ühendriikides. Wikipeedias räägitakse, et lumelauatamine (ingl. k. kõnekääne "snurfing") tekkis 4 komponendi liitmisest: surfamine, rulatamine, lumi ja mäed. Kusjuures, mäletan isiklikult kuidas snurfimehed ja -naised 1998. aastal esmakordselt Nagano Taliolümpiamängudel võistlesid.
Kokkuvõtvalt öeldes, oli tore teha täna midagi ESIMEST KORDA. Mõnus oli ka jälgida seda kui kiiresti inimese keha (tol momendil siis minu) õpib tundma uusi olukordi.
Olgem ausad, Eesti kliima imeb sajaga, aga siis kui paks lumekate katab maad, on suurepärane aeg rentida lumelaud või suusad ja teha midagi ekstreemset!
