Minu Esimene Sissekanne!

Tervist, minu kallis päevik!

Nägu Sa isegi aru saad, on see minu esimene kokkupuude Sinuga! Leidsin Su pööningult ühest vanast kapist, mis kunagi minu lapsepõlves kasutuses oli. Plaanisin Su sinna jättagi, sest olen alati arvanud, et päevikusse kirjutamine on ennekõike:

-naisterahvastele

-tülikas tegevus, mis nõuab järjepidavust

-ebavajalik

-inimestele, kes vajavad väljaelamist

-inimestele, kellel on vaja kellegagi (iseendaga) suhelda

-jne

Mina aga pole kunagi olnud naisterahvas :O

Järjepidevus pole olnud minu tugevamaid külgi. Välja elan ma läbi spordi, tantsu ja arvutimängude ning kui mul on vaja olnud kellegagi suhelda, siis pole kunagi olnud probleeme mõne lähedase leidmisega.

Viimasel ajal on mulle tundunud, et uus trend, päeviku pidamine Internetis, võib isegi mulle vajalik olla. Eks ole "blogimise" eesmärk siiski enda mälestuste ja emotsioonide jäädvustamine ja kui sul on sõpru igas ilmakaares, keda väga tihti ei näe, siis alati on oma elumärkide eksisteerimisest võimalik neile just blogimise teel märku anda. Siinkohal tervitaks kõiki sõpru, kes vaevuvad minu päevikut lugema.

Kallis päevik, ma loodan, et minust saab järjepidev blogija, kuid kindlasti pole mul plaanis sind tüüdata iga päev: Kes tasa sõuab, see kaugele jõuab.

Sinu sisse on mul plaanis paigutada mälestusi argielust, rääkida maailma probleemidest, poliitikast ning ehk siinkohal mõne lugejagagi diskussiooni astuda.

Järgmise postituseni.

Maiko

ka blogger, nüüdsest...