REGYZGDJ

Mida lugeda presidendi aastavahetuse kõnest?

Eile, siis kui 2009. aasta viimased minutid olid tiksumas, saatis meie Vabariigi president Toomas H. Ilves meid uuele aastale vastu selliste lausetega:

• "Otseteed õnneni viivad sageli sohu!"
• "Kindla jalgealuse leiame enamasti hoopis käänulisel rajal."
• "See oli ka äratundmise ja õppimise aasta."
• "Tumedus on hajumas."
• "Me kogesime, et riigi edukust ei näita koht majanduskasvu tempo edetabelis."
• "Meie kohta ei räägi tõde mitte kriisi sügavus, vaid see, kuidas me kriisis käitume."
• "Nii, nagu me pole hädas ainsad ega üksi, ei tõuse me sellest hädast samuti üksi, vaid ainult koos teistega, üksteise toel."
• "Headus saab alguse lugupidamisest enda vastu, oma kodu, oma küla, oma rahva vastu."

Eesti Päevaleht

Presidendi aastavahetuse kõne on olnud väga kena traditsioon, mille toimumise hetkel on rooli (riigipea) ja rataste (rahva) vahel toimumas eriline side, kus rool annab ratastele uue suuna liikumiseks ning tuletab aeg-ajalt meelde ratastele, et neid juhitakse ja et nende peale loodetakse.

2009-10 aastavahetuse kõne keskendus enamasti majanduslangusele. Kõne tuumfraasidest võib välja lugeda ühtteist. Kõigepealt, ma usun, et kõik märkasid, et ka president Ilvese jaoks oli aasta 2009 päris kurnav - kaotanud paarkümmend kilo? Ilveste personaalne arst/treener võiks järgmise hooaja kaalust alla saatesse minna - ehk kaotaksid ka saates osalejad siis 20-30% kehakaalust?!

Üldiselt, hoolimata sellest, et sõnad olid innustavad, kumas presidendi kõnest välja mõningast ebakindlust ja õnnetust. Presidendi silmis puudus sära, suul naeratus.

Sõnadega tunnistas president justkui enda, poliitikute ja ka rahva vigu majanduslanguse raskuses. Otseloomulikult me teame kõik, et majanduslanguse suurimaks põhjuseks Eestis on meie riigi osalemine globaalses majanduses, kuid, nagu ka president ütles, oleks me kõik, vähem kiirustades ja targemalt laenates, saanud pehmendada kainestava haamrilöögi jõulisust.

Positiivsest küljest tundus mulle, et Ilves usub majanduse peatsesse kursimuutusesse ning tema arvates viib meid sinna kiiremini just kaine peaga mõtlemine ning ühtehoidmine!

Kõike kokku haarates, rool andis selge sõnumi ratastele, et teetingimused on peatselt paranemas, kuid enne seda peame kannatlikult õlg-õla kõrval läbima valusa kadalipu.

Isiklikult oleksin mina aastavahetuse kõnest oodanud veidi lõbusamat presidenti, aga karmimate sõnadega.

Lumelauasport

"Küll ma selle selgeks saan!", tunnustasin ma ennast ning tõstsin oma pea sügavast lumest. "Õnneks keegi ei näinud kuidas ma kukkusin!", lohutasin ma ennast. Tõsi, kuid nad nägid eelnevat 25 korda kui ma tahtmatult moodustasin keerukaid kukkumis-combosid!

Raske on esialgu aru saada, et kui sa oled terve oma elu kasutanud jalgu, õppinud tasakaalu ja suusatanud (viimast ei saa just minu kohta öelda), siis miks on kuradima keeruline püsida lumelaua peal. Rääkimata sõitmisest ja freestyle`st, oli mul lisaks nägu ees lumme maandumisele eelnevalt tõsiseid raskusi lumelauda jalga panna, koos lumelauaga tasapinnal liikuda, tõstukiga või tõstukita (vahet pole - ebaõnnestumine mõl.) mäest üles ronida jne. Ja lõpuks ka siis kui sa tahad loobuda kõigest sellest, sa ei saa, sest et sa ei oska lumelauasaabaste pandlaid lahti teha!

Ju siis saatus nägi ette, et enne kui ma ei õpi lumelaua peal liuglema, ei või ma ka pooleli jätta. Vinge oli täna teha midagi ESIMEST KORDA! Teha midagi, mis nii mõnelegi meile tundub ulme-moodsa viisina kuidas Aega labidaga surnuks taguda, kuid mis tegelikult nägi oma päevavalgust juba 1950ndatel Ameerika Ühendriikides. Wikipeedias räägitakse, et lumelauatamine (ingl. k. kõnekääne "snurfing") tekkis 4 komponendi liitmisest: surfamine, rulatamine, lumi ja mäed. Kusjuures, mäletan isiklikult kuidas snurfimehed ja -naised 1998. aastal esmakordselt Nagano Taliolümpiamängudel võistlesid.

Kokkuvõtvalt öeldes, oli tore teha täna midagi ESIMEST KORDA. Mõnus oli ka jälgida seda kui kiiresti inimese keha (tol momendil siis minu) õpib tundma uusi olukordi.

Olgem ausad, Eesti kliima imeb sajaga, aga siis kui paks lumekate katab maad, on suurepärane aeg rentida lumelaud või suusad ja teha midagi ekstreemset!

Kallis Lugeja

Kui Sa oled minu blogi ka varem lugenud, siis kindlasti oled märganud, et siin on ühtteist muutunud.

Kõige suurem muutus on muidugi see, et midagi on siin hakanud jälle eksisteerima! :)

Kunagi, aastal 2007, sai see blogi loodud selleks, et hoida enda tuttavaid kursis oma tegemistega USAs. Jah, ning sagimine päevikus oli tol ajal päris aktiivne! Paraku, läks aga nii, et elu raamatumüügirattas ei näidustanud blogimise vajadust!

Täna, aastavahetusel 2009-10, võtan ma aga sulepea kätte ning alustan uute diskussioonidega, olles ise targem, kogenenum, kuid mitte siiski arrogantne, vaid pigem õpihimuline.

Räägime majandusest, poliitikast, spordist, kinnisvarast, motivatsioonist jne...

Õnnesoov

Soovin kõigile ilusat vana-aasta lõppu ja HEAD UUT!

lähen USAsse, jälle

Hei,

Mõtlesin, et võiks see suvi natukene ka blogida oma suvest.


Need, kes veel ei tea, siis lahkun Eestist juba 30. mai ning jõuan Philadelphia lennujaama juba pühapäeval. Sealt edasi juba oma turfile - kuhu, seda aga ei avalikusta enne 11. juunit.

Enne usasse minekut veel vaja ära teha kaks ainet ning Mariliisiga aega veeta!

Kuidas Tartu mehele saab meeldida Tallinna BC Kalev?

Esiteks rõhutaks, et bioloogiliselt/originaalselt/geograafiliselt, minu puhul, pole tegemist Tartu mehega, kuid siiski üliõpilasega, kes peab Tartu linna ja õhkkonda ja seltskonda igati Tallinnast lahedamaks.

Ei saa ma isegi aru, et miks see on nii, et kui ma lähen TÜ spordihoonesse Kalevi ja Rocki mängule ilusat mängu vaatama, kuid mängu lõpus olen ikka Kalevi poolt.

Selleks võib-olla mitu argumenti:

a) Kalevi rikas ajalugu
b) Tartu Rocki põrumine Balti liigas eelmise hooaja lõpus.
c) Lemmikmängija Kristjan Kangur!?
d) üritan Tartus teistest erineda?
e) Tartu Rocki naeruväärne areen

...eks nad kõik annavad põhjuse Tallinna poole vaadata!

Maiko

Praegu oleme siis LAs. Saabusime eile ohtul. Hollywoodys laks eilne pidutsemine nii tormiliseks, et me polegi tegelikult veel Los Angelesse (kesklinna) joudnud. Hetkel lahme randa, mida on siin siis kumneid ning otsime tanaseks ohtuks meelelahutuse. Homme oosel lahkub siis minu lennuk Philadelphiasse. Teised kutis porutavad aga edasi Las Vegasesse. :P :(

Tripime!

Yee...raamatud viidud, too labi ning eilsest hakkasime California poole trippima. Alustasime Nashvillest ning praegusel hetkel oleme Denveri kandis (Colorado osariik) - mega ilusad maed ja suusakuurordid, lund ainult pole. Plaan on tana ohtuks jouda Salt Lake City'sse, seal viibida uhe oo ning siis Californiasse, kus saab paris mitu paeva lebotatud. Ning siis ma votan lennuki LA'st Philadelphiasse ning saabun Riiga 25. septembri ohtul.

Ilusat ilma Eestisse! :)

Aloha!

Ei, ma ei lahe Hawaiile! :D

Kuid suveloputripil on kull motted. Esialgu motleme Las Vegasest ja Californiast ning peale seda lennukiga NYC. Kuid jh, olgugi, et suvi on lopukorras, on veel vaga vara moelda reisimise peale.

Viimastel nadalatel on korralikult lainud. Olen oppinud seda tood nautima ning ka vihkama. On momente, kus sa oled ulionnelik ning on momente, kus sa loodad, et jargmine uks su "kogemata" maha laseb. Nali! Kui sa oled terve suve uhte ja samasid raamatuid nagu 2000 korda demonstreerinud, siis suve lopus tekib vahest ikka selline tunne, et kle, ma ju ei taha neid raamatuid enam naha - selleparast, joudes koju, ma jatangi oma raamatukoti autosse :D (kohustuslik on seda endaga isegi tualetti kaasa votta).

Viimane nadal hakkab ning siis tuleb delivery week (raamatute katteviimisnadal). Kuna ma olen juba 1,5 nadalat oma uhiuue Ford Focus 2007ga ulbelt raamatuid peredele otse katte muunud, tuleb mul loodetavasti natukene kergem delivery kui nii monelgi meist, kellel on 300 klienti. :D Minul on ligikaudu 2x vahem, aga see eest ostavad minu kliendid sutsu rohkem raamatuid. DElivery week on hea, sest siis sa lahed ostjate juurde tagasi. Ostjad alati ostavad, eriti, kui nad teavad, et nad saavad kauba kohe katte. Nii, et delivery nadalalt ootan ma tugevat lisa.

Kirjeldan paarilausega oma hullupoorast suvetood:

Iga nadal koputan ma tuhandele uksele (nukid on juba ara kulunud :D), kohtun 300 inimesega, nendest 180le onnestub demonstreerida raamatuid, nendest 60 lasevad mind majja sisse. 60st ulitoredast perest 15 ostavad, kusjuures ainult 5 pere nendest ostavad omal alagatusel, ulejaanud 10 tanu minu "abile". Ulejaanud aja ma jooksen majade vahel, laulan motiveerivaid lugusid, kujutlen ennast edukana ning motlen kallitest sopradest, tudrukutest ja perest, kes mind kodus loodetavasti ootavad. :)

Mind motiveerib praegu kolm auhinda:

I Wanna win - kahe viimase nadala jooksul teha oma parim nadal uldse.
Big check - tsekk kompaniilt vaartusega vahemalt 5000$
TOP FY - lopetada oma ala parimate seas. See on minu pohimotivaator ning hetkel jaan ma 100 parima rookie klubist napilt valja. Kui tood teen, siis saavutan selle kindlasti.

Lisaks uritan ka teha 2500 uhikut, mis tagaks palju suurema eelarve preemiareisiks ning 100000 krooni tulu. Muidugi on sellest summast veel minu kulutused maha arvatamata. :D

Naeme juba kuu aja parast.

Maiko

Ameeriklased on imelikud

Paar naljakat fakti kohalike kohta:

1. Houstonis ei kohta seda "vana head texase aktsenti" peaaegu, et uldse.
2. Ole sa rikas voi vaene, ameeriklased koik on laenuvolglased (multimiljonar on erand). Vaeses piirkonnas pole inimestel raha, et 100 taala eest raamatuid osta, kuid maja ees seisavad autod, moodustades majast palju suurema pindala. Iga auto maksab uuena $25K.
3. Texases on tohhuijaa Trucke. Truck e. siis nagu minu toanaaber utleb: "kastiauto' on enamasti 2-5 kohaline suuremat sorti auto, millel on taga tohutu kast. Selline auto sai teksaslaste lemmikuks kumneid aastaid tagasi kui enamik rahvast elas maal ning paratamatult oli vaja naabritadile kingituseks lehm voi tsenter heina viia. Nuudseks on see auto valja arenenud naeruvaarseks moeetaloniks: rullnokad tuunivad neid ning loodavad nendega endale tibisid leida (eriti mehhiklased: soidavad oma truckidega ringi ning kuulavad mehhiko poplugusid, mille pohiliseks elemendiks on kontrabass). Ma vean kihla, et nad pole taga kastis peale naiste midagi muud vedanud.

Jargmise nadalani

Ahoi,

Jalle uks tsukkel suvest seljataga ning Maiko ongi varsti juba kodus. Khmm...7 nadalat veel! :D, mis tahendab, et mul on onneks veel aega oma muugioskuseid parandada 4 jargmise nadala jooksul, viia raamatuid peredele 1,5 nadalat, viimistleda suvi ja nautida suvelopupidu Catlinburi magivillades 0,5 nadalat ning tutvuda ameerikaga 1 nadal. Kui nii vaadata, siis pole mul si"agi aega. Kuid jh, meeldetuletuseks, maiko lennuk maandub Riias 25. september ning veel uks markus...Maiko ei oota veel seda lennukisoitu. Vahemalt mitte enne kui ma olen tundnud, et ma olen endast 100% andnud.

See nadal polnud parimate killast, kuid laupaev laks ikka hasti. Moodunud nadalal oli rohkem jamamamist muugiloaga ning natuke sai ka politsei eest jookstud. Muidugi on see koik minu enda teha: Kas ma maksan muugiloa eest ja hingan vabalt voi saastan natuke raha ning peidan ennast kurjade politseinike eest. Vahva igastahes. Selle tooga olen oppinud ennast valjaraakima igasugustest situatsioonidest.

Jargneva nadala jooksul keskendun sellele, kuidas aega vaartuslikumalt saasta, kuidas attitude'i veel korgemal hoida jne. Millegi parast kukub nii valja, et nadala keskel, kui vaga palju peresid pole kodus, ma imen, ning laupaeval kui koik on kodus, suudan ma teha hiilgava paeva (paeva, mida tavaliselt teevad 3-4 aasta muugimehed). Tahan moelda nii, et iga paev on hea paev ja kui ma laupaeviti olen hea muugimees, siis ma pean olema seda ka teistel paevadel.

Houston, we have stability!

Hahaa...orgi liikmed jaid see nadal extra-jaatisest ilma. Eesmark oli teha 190 demonstratsiooni - laupaeva ohtuks oli minul aga 193. Kova too see nadal selja taga ning eesmark, leida stabiilsus, saavutatud - suutsin teha sutsu parema nadala kui eelmine ning loomulikult ka monster saturday (muua laupaeval 70% terve nadala teenistusest).

See nadal oppisin vaga palju self-talki kohta. See on lihtsalt hammastav mida koike on voimalik oma ajule ette soota. Pidev korrutamine: I'm happy, I'm tremendously happy voi siis I have a huge confidence, Confidence: That's me! - aitab suureparaselt. Self-talki oskus on midagi mida ma saan kasutada terve oma jargneva elu. See on midagi millest laisk-mina on siiamaani puudust tundnud.

Muidugi on moni paev ka raskeid momente. Ntks sai mul reede piirkond otsa ning siis ma nukrutsesin natukene, sest kedagi polnud kodus. Nutma ma pole siin hakanud, aga sudamest onnelik olen kull olnud. Ntks:

1. Muusin uhele perele laste raamatuid. Nad olid minu ainukesed kliendid sel paeval. Ohtul oli suht masekas olla ning siis kuulen teisest tanava otsast kuidas minu ainukese kliendi poeg kisab: Michael, I really love those books. I'm really waiting till u come!

2. Eile tegin oma rekordmuugi uhele pereisale, kes ise on muugialal tegev. Lisaks sellele, et ta vaga hasti teadis, et ma tegelen muugiga ning tegelikult ta ei kipu uldse raamatutest huvitatud olla, tegi ta mulle toopakkumise oma kompaniisse. Ta tahab, et ma suve lopus tema all muugibisnessis toole hakkaksin. Ta tegeleb mingi naftabisniga. Markuseks: nafta on siin A ja O - pirakas ports plekki.
Sellest hoolimata jatkan ma oma rada raamatumuujana.

Jargmise nadalani.

See nadal oli minu eesmargiks parandada peredele lahenemist ning uldist toomahtu. Lisaks hakkasin ma ka autoga tootama.

Eelmisel puhapaeval seatud siht (olla uks edukaim Eesti rookie) taitus ning jargmine nadal uritan lihtsalt statistiliselt edukam olla ning tousta oma muugitulemustega veel redelivorra korgemale. Laupaeval oli minu elu parim paev - olin sama edukas kui ukskoik milline eelnev muuginadal.


Et statistiliselt olla edukam tegin endale ka negatiivse motivaatori. Meil on siin SW-kate seas kohustus teha iga nadal 180 demonstratsiooni. Minu viimastel nadalatel on demod jaanud 178 ja 179 peale, nii et mul viskas kopa ette ning lubasin tervele orgile jargmisel puhapaeval jaatise valja teha juhul, kui ma ei tee selle nadala jooksul vahemalt 190 demo.
Lisaks on mul vaja saada see nadal ka 18 klienti teha, et uks spets auhind voita.

Vot. Siin ikka motivaatoreid jatkub ning teine suve pool alles hakkab ning nuud on aeg raha tegema hakata. Olen vaatanud ka oma finantsseisud ule - koik kulutused seoses siia tulekuga ning siin elamisega olen juba tasa teinud. Toestuseks siis neile, kes arvasid, et see megahea kogemus raamatuid muua on idiootne ja pankrotistav idee. Voh, kes ei proovi, see voibki naagutama jaada.

Igastahes, kaalun juba siia tagasi tulemist ning sugisel hakkan omale meeskonda koostama, nii et kes huvitatud oma elu opetaivaimast kogemusest, haaraku mul sugisel aga sabast kinni.

Kuid enne seda peab Maiko veel sajaga paar nadala rabama.

Mitte midagi uut...

Iga nadal laheb aina paremini...iga nadal opin midagi uut.

Nuud tootan rikkamas piirkonnas, kuid see veel ei tahenda, et midagi lihtsamat oleks. Inimesed vihkavad sind rohkem jne.

Olen niipalju arenenud, et igasuguste lurjuste kaitumise peale oskan ainult naerda. :D

See oli minu parim nadal ning jargmine nadal uritan parimate first yearide sekka hupata.

Motlesin, et kirjutan siia sellest, millinenaebvaljaminu paev:

6:00 - aratus, kulm duss, pakinendale mingi voileivad ja sokolaadid kaasa ning uritan mitte unustada tellimusraamatu ktti visata ning sandaalid jalga lukata.
6:15 - huppan ratta selga ning sprindin hommikusoogikohta.
6:20 - soome majakaaslastega hommikust, valmistume paevaks, jagame muljeid ningloeme motiveerivaid materjale.
7:20 - teeme valjas sooklaees lolluseid, uritades sellega igasuguse habi terveks paevaks kaotada.
7:25 - hakkab minu pooletunnine porine jalgrattatrip muugipiirkonda.
7:59 - esimene koputus ning paeva jooksul uritan naidata raamatuid 30-le perele ning istuda maha vahemalt 10-ga.
21:31 - teen oma viimase koputuse. Vahest voib paev venida kella kumneni, sest et monelt perelt on vaja rahariismeid valja peksta.
22:15 - porine ja pime rattatripp on labi ning olen kodus pereema poolt valmistatud rooga maitsmas.
22:45 - pesen hambad ja kere ning uinun tehnilise teksti lugemise ajal.
23:00 - HEAD OOD, minul onsiin kell praegu 5 ohtul, teil peaks kell olema 2 oosel.

Jalle uks nadal moodas. Mida nadal edasi seda kiiremini paevad hakkavad mooduma!

Nadal laks statistiliselt hasti: puutusin kokku paljude inimestega ning hasti palju lasti majja sisse ka. Finantsiliselt pole siin vaga kurta - kahjumisse ei jaa ning jargmine nadal liigun joukamasse piirkonda. On aeg hakata rokkima ning perede rahakotte tuhjendama.

Mis koige tahtsam, ma tunnen kuidas saan osavamaks iga paevaga, minu hispaaniakeele oskus on paranenud tunduvalt ning tagasi tulles voin arvatavasti oelda, et oskan veel uhtevoorkeelt rahuldaval tasemel tarvitada.

Jargmine nadal on emanadal. See ei tahenda nuud seda, et mul julm koduigatsus on, vaid see on meie orgliidri poolt valja pakutud.

Niisiis, jargmise nadala puhendan ma oma emale, kes on alati usaldanud mind tahtsaid otsuseid tegema ning kes on ka alati toetav olnud. Et, mamps, kui sa loed seda siin, siis AITAH sulle ja ara muretse, ma rokin siin sajaga ning veel niipea koju ei tule! :D

Maiko

3 nadalat on seljataga ning iga paevaga hakkab aeg kiiremini liikuma.

Tool laheb vaga hasti, arvestades, et tootan praegu vaesemas piirkonnas ning enamus kontaktid on on hispaaniakeelsed.

Iga paev on nii neg. kui ka positiivseid emotsionaalseid hetki, kuid koigest saab ule self-talkiga (sisendades endale, et sellest suvest voidad sa niikuinii). Ning toesti, voidangi. Ma pole kunagi nii distsiplineeritult tood teinud ja pusinud ajagraafikus. Tunne on vaga hea ning teenistustegur suureneb ka iga nadal. Kuid teenistus pole siin koige tahtsam - vahemalt ma uritan sisestada seda iseendale. Suve alguses ikka harjutatakse ning uuritakse enda emotsionaalseid piire ning augustis kui ma rikkamasse piirkonda lahen, muutub raha alles tahtsaks.

Ega mul siin muudeks asjadeks aega polegi - pidev tegutsemine paneb aja lendama. Puhapaevad on need paevad kui me oma tiimiga kokku saame ning basseinis lahedalt aega veedame.

Ma olen suhteliselt outgoing olnud terve elu - selle koha pealt olen tagasi hoidnud, suve lopus on aega ja raha pidutsemiseks kull. Eile kaisin perepojaga peretuttavate juures filmi vaatamas - rohkem midagi sellist polegi teinud.
Eks tulevikus on plaanis kulastada NASA ja Galvestonei (kohalik puhkeparadiis).

Tunne on vaga hea ning tunnen endas suuri arenguid!

Tervitusi Eestimaale!

Maiko

Suvi raamatubisnessis

Kes veel ei tea, siis kusagil pool aastat tagasi tegin sellise otsuse, et viibin see suvi usas.

Mul pole vaga palju aega siin kirjutada, et ma uritan teha luhidalt.

1. juuni asusin teele. Praeguseks olen pool Uhendriike labi soitnud, kaasaarvatud muugikool Nashvilles. Seal sain ma teada, et toole lahen Houstonisse, Texas. Kliima on siin troopiline ning raamatumuugis kasutan hispaania ja inglisekeelt vordselt. Eestist siin muidugi ei teata mitte midagi. :D

Elan kenas majakeses. Perenaine on tore ning meil on pool ka.

Enesetunne on super ning ma ei kujuta ette kui ma siia ei oleks tulnud. Iga paev opin midagi uut selle too ja iseenda kohta.

Jargmine kord kirjutan pikemalt...ehk.

Tagasi Eestis: septembri lopp.

Kosovo – püssirohukelder Euroopas

Kosovo tähendab eestlase jaoks üldjuhul äärmiselt ohtlikku ja varemetes sõjapiirkonda, mis paigutub kaardil Kaukaasiasse või Lähis-Itta. Põhjuseks see, et kriisipiirkonna paiknemine Euroopas ei tundu tõenäoline.

Kosovo asub aga Balkanil, Euroopa teada-tuntud püssirohukeldris, mis võib iga hetk uuesti plahvatada. Püssirohuks on kahe rahvuse – serblaste ja kosovlaste – erinev visioon Kosovo tulevikust.

Pärast Jugoslaavia kodusõda (1990–1995) ründasid serblased Milosevici juhtimisel Kosovo piirkonnas albaanlasi, et ala albaanlastest puhastada. Serblaste rünnaku nurjas NATO, kes saatis agressorite vastu oma õhujõud. Olukord Kosovos on pärast Serbia vägede peletamist küll mõnevõrra rahunenud, kuid etnilised konfliktid pole kadunud.

Serblastel on kindel põhjus, miks nad ei taha Kosovot albaanlastele loovutada: Kosovo on Serbia riigi häll. Albaanlased aga rändasid Kosovosse paar sajandit tagasi ning kiire rahvaarvu kasvu tulemusel on nad spontaanselt serblastelt hälli üle võtnud. Praegu moodustavad albaanlased Kosovo elanikest 90%-lise enamuse ning peavad seda piirkonda oma koduks.

120 000 elanikuga Põhja-Kosovo linna Mitrovicat tuntakse kui albaanlaste ja serblaste vahelise konflikti musternäidist. Linnast voolab lõhena läbi Ibari jõgi, mille sildu valvavad UNMIKi (Ühendatud Rahvaste Organisatsiooni Missioon Kosovos) teenistujad, jaotades asula Põhja- (serblased) ja Lõuna-Mitrovicaks (albaanlased). Kui ühe rahvuse esindaja satub valele poole jõge, siis ootab teda terroriseerimine või julm vägivald.

Kriitilisest olukorrast hoolimata tunduvad inimesed tänavatel olevat rahulikud – pole ühtki märki agressiivsusest. Erinevalt serblaste linnaosast, on albaanlaste linnaosa tänavatel palju mehi, kes tööpuudusest (ligi 70%) tingituna sisustavad oma aega jõlkumisega. Naiste puudumine tänavatelt on seotud muslimiga, mis sarnaselt moslemile, piirab nende õigusi ja liikumisvabadust.

Linnapildis tekitavad kontrasti üheltpoolt hoonete varemed ja lõpmatud prügihunnikud, teisalt eurorahade eest rajatud infrastruktuur ja araablaste sponsoreeritud (loe propageeritud) muslimi mošeed, ususümbolid. Usk ongi see, mis kahte rahvust suuresti eristab: serblased on õigeusklikud, albaanlased järgivad aga muslimit.

2004. aasta märtsirahutuste jooksul põletati Kosovos maha mitmed õigeusu kirikud. Põletamise eesmärk oli serblaste väljatõrjumine (etniline puhastus) “oma” territooriumilt. Näiteks oli Lõuna-Mitrovicas peale serblaste ka mustlaste vähemus. Mustlaste tõrjumiseks põletasid albaanlased terve nende Roma Mahalla aguli, kus elas 90ndate lõpus kuni 8000 inimest. Praegu ehitavad Norra ja Taani heategevusorganisatsioonid seal mustlastele moodsaid korterelamuid. Põgenikelaagreist on seni tagasi tulnud umbes 300 inimest, suve lõpuks peaks elanike arv küündima 500ni.

Mitrovica tänavad tunduvad olevat äärmiselt turvalised, kuna NATO ja ÜRO egiidi all patrullivad seal mitme riigi sõdurid ja politseinikud. Pikale rahuvalvajate rahvuste nimekirjale lisandub ka Eesti, mille 27 rahuvalvajat moodustavad rühmasuuruse üksuse Taani pataljonist. Eesti luurerühmale ESTRIF-1 on usaldatud 150-ruutkilomeetrine ala Serbia piiri läheduses Mitrovicast idas, kus nad patrullivad ja rahu hoiavad. Eesti kontingendi vanem on kapten Andres Parve, kes teenib koos kahe kaitseväelasega Kosovo relvajõudude (KFOR) peastaabis Pristinas. ESTRIFi rühma eripära on, et see moodustati sõduritest, kes valiti juba ajateenistuse jooksul. Enne missioonipiirkonda saabumist osalesid nad väljaõppel Eestis ning pataljoni kooseisus Taanis. Eestlased tunnevad ennast Kosovos mugavalt – see pole päris Afganistan, kus võib iga nurga peal “vabadusvõitleja” kirbu peale jääda. Rahvusvaheliste rahumissioonide kriitikud küsiksid kindlasti, mis mõttega Eesti oma sõdureid Kosovos hoiab, kui seal midagi ei toimu. Rahvustevaheline viha hõõgub siin aga pinna all ning selle lahvatamisel peavad Eesti sõdurid sekkuma täie tõsidusega.

Kosovo missioon annab sõduritele ka väärtusliku koostöökogemuse teistest rahvustest üksustega ja parandab Eesti liitlasstaatust NATOs, ÜROs, ELis. Kuidas loota tulevikus oma liitlaste abile, kui ise nende tegevust isegi mitte sümboolselt ei toeta? Samuti võib loota, et välismissioonidel käinud noormeestest kasvavad tänu nende kogemustele Eesti sõjaväe tulevased liidrid. 30 noormehe kojutoomine ei tekitaks Eesti Vabariigi eelarves piisavat kulude kahanemist, et näiteks märkimisväärselt pensioni tõsta, seevastu poleks rahuvalvajateta Kosovos ka rahu.

Kosovo probleemi lahendamiseks on ÜRO erisaadik Kosovos Martti Ahtisaari pakkunud välja plaani, mis jätab Serbia Kosovo territooriumist ilma, kuid ei kingi ka kosovaridele iseseisvust, kuna väidetavalt ei suuda Kosovo ise oma majandust ja institutsioone üles ehitada. Seetõttu pakutakse Kosovole piiratud vabadust, mis tõenäoliselt tähendaks praeguse olukorra jätkumist, kus korda hoiavad korrumpeerunud kohalik politsei, moodustatav kaitsevägi ja KFOR, rahana on käibel euro ning majandust ehitavad üles OSCE ja EL. Kõige suuremaks muutuseks oleks Kosovo missiooni üleminek ÜROlt ELi juhtimise alla.

10. märtsil toimusid Viinis serblaste ja Kosovo albaanlaste vahel läbirääkimised, mis, nagu arvata oligi, nurjusid, kuna kumbagi poolt ei rahuldanud pakutavad tingimused. Praegu arutatakse Ahtisaari lahendust selle lõpp-peatuses – ÜRO Julgeolekunõukogus. Kuigi tõenäoliselt on enamik Julgeolekunõukogu liikmetest Ahtisaari plaani poolt, võib Venemaa, kes on Kosovo küsimuses seni toetanud Serbiat, kasutada vetoõigust, mis ainult pikendaks Kosovo kriisi.

Ahtisaari plaani nurjumisel ootab Kosovot tume tulevik: kriisi pikenedes tüdinevad rahuvalvejõud ning lahkuvad piirkonnast; albaanlased ja serblased aga ei kannata üksteist silmaotsaski ning Kosovo territooriumi “suurpuhastus” käivitub, seades ohtu terve Euroopa julgeoleku. Seega tundub Ahtisaari plaani heakskiitmine olevat ainuõige lahendus nii albaanlastele, serblastele kui ka kogu maailmale. Euroopa ei salli auku enda südames!

Siiani on artikkel ilmunud UNIVERSITAS TARTUENSISES (http://www.ajaleht.ut.ee/238845). Artikkel valmis minu venna, Renet Mathieseni abiga.