Totalisaator: Riigikogu valimised 2007

Niisiis, läbi on saamas kampaania aeg ning 19,1% inimestest on juba oma ümbriku valimiskasti lasknud või kasutanud uut-laadi elektroonilist valimisteenust. Eelhääletuse aktiivsus on ~5% võrra suurem kui seda oli 2003. aasta Riigikogu eelvalimiste osalus.

Väikene minu arvamus häälte jagunemisest 4. märtsil:

1. Valimisaktiivsus - 64%

2003. aastal oli see 58%. Usun, et EV kodanike valimisaktiivsus on oma madalseisust väljunud. Seda peegeldab ka eelhääletamise aktiivsus, valimisreklaamide rohkus ja kättesaadavus (Interneti kasutajate kasv) ja kindlasti ka traditsioonide süvenemine/tekkimine. Samas on oht, et kampaania rohkus ja räpasus võib valimistele just antikampaaniana mõjuda!

2. Kohtade jaotumine Riigikogus

1) Reformierakond - 29
2) Keskerakond - 27
3) Isamaa ja Res Publica Liit - 21
4) Rahvaliit - 10
5) Sotsiaaldemokraadid -7
6) Rohelised - 7

Rohkem erakondi ei ületa valimiskünnist ning tõenäoliselt ei satu Riigikokku ka mitte ükski üksikkandidaat.

1) Reformierakond - kuu aega tagasi väidetavalt vaieldamatu teine olnud, kuid küsitluste järgi Keskerakonnaga ühele pulgale jõudnud Reformierakond jätkab oma tõusu ning loodetavasti alistab heitlusel esikohale Keskerakonna.

2) Keskerakond - Loogiline on, et nende toetus võrreldes eelnevate valimistega (28 kohta Riigikogus) väheneb, just viimase 4 aasta jooksul hinge heitnud vanurite arvelt (Ilma naljata). Kuid kindlasti kompenseeritakse mõningane kadu inimeste arvelt, kes on jõudnud pensioni-eeliku staatusesse ja kes siiani ei ole olnud poliitikast suurt huvitatud, kuid peavad nüüdsest tähtsaks pensioni tõusu, jäädes sedasi Keskerakonna lollitamisobjektideks.

3) IRL - 21 kohta on minu kui selle erakonna liikme optimistlik arvamus. IRL on väljunud oma mõõnast, mida iseloomustab oktoobrikuine 7-8%-line toetus. Rahvas on mõningasel hulgal andestanud respublikaanide "vigadele" ja isamaalaste liitumisele Res Publicaga ning neile on kohale jõudmas, et ainuke variant välistamaks Keskerakonda võimult, on anda hääl IRL-le. Sest et reformarid, nii tublid ja elujõulised kui nad ka pole, on äärmiselt ratsionaalsed ning valitsusse saamise eesmärgil on nemad nõus kas või oma liberaalset ideoloogiat loovutama. IRL-i toetus on pidevalt tõusnud, kuid loodetud 25 kohta Riigikogus jääb seekord saavutamata.

4) Rahvaliit - erakond, mille toetus on igasugustel online-hääletustel ja kiirküsitlustel minimaalne olnud, kuid mille ustavad valijad leiavad õigel päeval, valimiste päeval, alati tee ja põhjuse valimisjaoskonda minna.

5) SDE - Sotsidest räägitakse kui erakonnast, kellel on probleeme valimiskünnise ületamisega, kuid mina usun, et nad saavutavad selle probleemideta. Sotsidel on erakonnas piisavalt inimressursse kellele hääl anda ning kes ka ministriks sobiks. Ka paljud ajalehtede online küsitlused näitavad sotside populaarsust haritud inimeste ja noorte seas.

6) Rohelised - Rohelistel on kihvtid ideed ja lahe esinumber, kuid paraku neil rohkem polegi. Roheliste seast alternatiivkandidaate otsinud inimeste arv on valimisteks arvatavasti vähenenud (detsember-jaanuar ennustati rohelistele 15-20% häältest - valimiks oli peamiselt kõrgema haridusega inimesed). Tõenäoliselt olid roheliste vahepealseteks toetajateks tegelikud Reformi ja IRL-i valijad, kellele on lõpuks selgusele jõudnud, et rohelistel on majandus, sotsiaal-, ja välispoliitiline valdkond nõrk ning ainult keskkonna teemaga ei roki. Siiski on fauna esndatavus Riigikogus vajalik.

3. Valitsuse moodustamine

Reformierakond (29) + IRL (21) + SDE (7) = Valitsus (57)

Isegi juhul kui kummastki, REF ja IRL, saab üks ühe hääle rohkem, on võimalik valitsust teha. Kuid kui elujõuline võib olla minimaalse Riigikogu osakaaluga (51%) valitsus? Mitte väga! Tugevduseks tuleb kindlasti võtta juurde veel üks erakond. Selleks erakonnaks ei saa olla Rahvaliit ega ammugi mitte Keskerakond. See erakond on üks kahest: SDE või Rohelised. Kaldun arvama, et nendeks osutuvad sotsid, sest et neil on valitsuse moodustamiseks rohkem inimressurssi ja ka kogemusi.

Must stsenaarium: Reform võib valitsuse moodustada Keskerakonnaga. Seda ainult juhul kui Savisaar on nõus jätkama vanaviisi: Ansip peaminister, tema (Savikas) juriidiline sekundeerija (kuid kumb tegelikult sekundeerib, see on mõistatus).

Põhimõtteliselt on Reformierakonnale kõik trumbid kätte mängitud.

4. Peaminister

Andrus Ansip

Selline on siis minu tagasihoidlik arvamus. Huvitav oleks võrrelda neid numbreid mõne võimaliku lugeja arvamusega!?

Meremehe sotsiaalprobleemid

Sõnad: Tarbatu

Esitaja: Väike-Jan

Päeval, ööl meremees on tööl.
Terav silm ja julge meel
saatmas teda mereteel.
Igas sadamas on mure,
sinna lennand jälle kured.
Koju jäänud kaitsekumm,
lapsed tehtud, otsas rumm.
Koju tulles moor on kuri:
"Miks su salv on jälle tühi?"
Naiselgi on mure suur,
tuulevillid ümber suu.
Merelained valges vahus,
võõras tööjõud lahkund rahus.
Pedro siit ei leidnud tööd,
veetis siiski mõned ööd.
Maha jäi tast tõmmu laps,
meremehest sai nüüd paps.
Safeguard on meil nõnda pask,
ei ta aita meie last!
TULE TAEVAS APPI!

Lihaselõdvestus. Võsu. 2007

Lihaselõdvestus 2007

Rahvatantsijad on tuntud kiirete alustajatena, peo alustajatena.

Iga veebruarikuu kõige päiksepaistelisemal nädalavahetusel kogunevad pastlakandjad maakondade kultuurikeskustesse, et sealt alustada pikka retke suure lõdvestuspeo suunas. Rahvatantsijad on küll viisakas rahvas, kuid bussidesse kogunedes kõlab tervitusena "tere" asemel "kaelakee hääl". Kaelakee hääl, mis kindlasti pole see sama mesilaul, millest Ivo Maarja-Liis Ilusale laulis, vaid just see heli, mis tekib pudeli avamisel.

...tõestuseks teile, et ka mina olen varajane alustaja, kuid üks kehvemaid nendest. Ja selline supermanlik hüpe üle Võsu alevi "suurima" kivi ei olnud tingitud kolmest tilgast Vana-Tallinnast, vaid ikka aastatepikkusest eesti pärimustantsude viljelemisest. Täpsemalt pilti pealkirjastades: "Nii näeb tegelikult üle-kraavi-hüpe välja!"

Kuid üritus ise: SUPER! Parimad muljed üritusest:

• Olime (Mina ja Aigar) esimeste mitte-tarvanpäälastena kohal. Hommikul kell 10 alustasime Võsu rannas spordipäeva soojenduseks jalgpalliga. Sõltuvate sündmuste esinemise korral sattusid "küünlad" mulle. Tõsiselt parim mulje...NOT!
  
• Rahvast oli sportlikul ettevõtmisel murdu. Ainult Tarbatut oli 2, mõne aja möödudes 7, 9 ning spordipäeva lõppedes täitus meeskonna min. liikmete arv - 10.
  
• Spordipäeval oli alasid kuus. Isiklik lemmik oli suusaheide. Võib-olla selleks, et meie meeskonnas olid kõige tugevamad härrad (loe: Maiko viskas lihtsalt suusa puruks, Aigar lennutas kõigist kaks korda kaugemale, keegi meist sai peaaegu titekärule pihta). Ühtlasi tõestas seda fakti ka Kuljuse ja Kajaka härrade mure, et meie saime pika distantsi pealt nende daamidele lumepalliga pihta, kuid nendel see mitte kuidagi ei õnnestunud. Kes teab, võib-olla oli asi selles, et meil oli naisi kõigest kaks, aga selle eest väga tublid teised.

Pildil: Tarbatu kahurvägi (Aigars, Maiko, Kaarel)

Pildil: Suusavahetus ("Sprint")




• Spordipäev kulmineerus orienteerumisega. Meie meeskonnas oli neli liiget. Kõigil oma tugevused: Aigar, vana kalamees, mõistis mööda-jõge-jooksmiskunsti, Karmen võlus checkpointides oma naeratusega meile nii mõnegi sekundi ja oma naiseliku vaistu ja noomimisega välistas Aigari uppumise, Kaarel oli tubli lumekraapija ja usin jutumees ning mina olin lihtsalt paar suve Võsul suvitanud. Mõne hetke pärast liitusid meiega Tarbatu veteranid, kes näitasid oma kogemusi kohe järgmises vahepunktis. Ülesanne: naela löömine paku sisse. Küsimus kohtunikele: Mis siiani rekord on? Vastus: Kajakas, 63 lööki! Kuidas toimisime: Aigar lükkas naela kõige suuremasse prakku ning Väike-Jan pani haamri kõige teravama otsaga mataka. Kohtunikud: Tarbatu, 2!




Pildil: Esiplaanil: kohtunikud, tagaplaanil: nael pakus.




• Õhtusöök oli vist kell 18. Pole viisakas rääkida purjus inimestest, kuid ma pean seda ikkagist tegema, sest kainetest inimestest kirjutades peaksin ma siinkohal antud teema käsitlemise lõpetama. Kella 18-ks lihtsalt ei olnud väga palju kaineid inimesi. Kuid rahvatantsijatele kombeks, jäädakse siiski kompententseteks...kuni õhtu haripunktini...
  
• Kõige parem osa hakkas kell 20. Kõige õigem pidu on ikkagist siis kui kokku on tulnud ~100 rahvatantsijat eesmärgiga pidada maha üks kõva pidu ja pastlakeerutus. Mitte kusagilt mujalt ei leia fantastilisemaid pidutsejaid, tantsijaid ja seltskonda.


• Kohustuslikus korras pidi iga ansambel esitama oma eeskava. Kellel oli see "Luikede Järv" kolmveerand-alasti meestega, kellel sadamakõrtsi jooma simuleerimine, mis nägi tegelikult päris reaalne välja. :D



Pildil: Küll Kuljuse mehed juba teavad milline üks õige sadamakõrtsi pidu on!

• Õhtune stiiliriietus ja programm kandis nimetust "Meremehed ja näkineiud". Meil, tarbatlastel, puudus oma eeskava kuni viimase hetkeni. Panime siis pead kokku ning omakeskis üritasime seostada meremehi, tänapäeva sotsiaalseid probleeme ning muidugi kõige negatiiv-aktuaalsemat teemat: valimispropagandat. Lugesime meremeestele ette oma valmislubadused stiilis: "Emajõgi neljarealiseks!"; "99 minutiga Emajõge-pidi Tallinnasse!"; "Igasse Eesti perre õige meremehe laps!"; "Ja see on alles algus!" Kõige lõpetuseks luges Väike-Jan ette meremehe sotsiaalprobleemse eluloo, mis ajas isegi omadel naerust pisarad silma.
  
• Tol õhtul naisi natuke ka diskrimineeriti. Kõik need ägedad seltskonnamängud, mis olid kavas, olid mõeldud meestele. No muidugi show-elemendina mõjub naiste riietus mehe seljas ja mees mehe süles efektiivsemalt kui meeste riideese naise seljas ja naine naise süles.


• Aga muidu oli väga kihvt tantsuõhtu, mille üles kirjutamiseks tuleks hävitada terve Amazonase vihmamets. Tantsupõrandale jäid valdavalt üliõpilasrühmad, täpsustades: Tarbatu ja Kuljus, ning nii mõnigi esmakohtunu leidis omale vastasrühmast kaaslase terveks õhtuks. :P
  
• Õhtu lõppes Late-night chilliga öömajas.
  

Kuid see ei ole veel kõik. Ma lihtsalt ei jaksa rohkem kommenteerida.

Tarbatu ja Kuljus sõprusrühmadeks! Juhul kui valite Keskerakonna. :D

Tarbatu on Eesti meister Tuljaku võistutantsimises

"Tehtud"

...tsiteerides E. Savisaart, kuid mitte poliitikast ma ei tahtnud rääkida.

Mis on tehtud?

I korda ajaloos tuli Rahvatantsuansambel Tarbatu Eesti meistriks "Tuljaku" võistutantsimises. Rahvatantsu võhikutele: Tuljak on kõige kuulsam, tähtsam eesti rahvatants, mida tantsitakse iga üldtantsupeo lõpetuseks 40ndatest saati. Rahvatantsijale, tema rühmale ja juhendale tähendab Tuljaku tiitel vast sama palju kui korvpallurile Eesti meistritiitli saavutamine. Kuigi jah, erinevalt korvpallifinaalist ei valmistuta Tuljaku võistutantsuks terve hooaeg, kuid selleks on ikkagist aastaid tööd tehtud.

Võistutantsimine toimus siis 3. veebruaril Tallinnas Salme Kultuurikeskuses. Kohale olid tulnud ligikaudu 16-17 rühma, kes siis jagati kolme erinevasse kategooriasse: C (põhi-, keskkooli õpilased); B, D (vilistlased ja veteranid); A (põhirühmad). Tarbatu oma liikmete vanuse ja professionaalsuse poolest kuulub A-rühmade nimistusse.
Tantsimisel sujus kõik kenasti, v.a. minu lõputõste, mis osutus liiga järsuks (mitte nõrgaks ;)) ning see tekitas väikest ebaühtlust meie lõpurivis.
Kõik tarbatlased teadsid, et nad pole kunagi võitnud ning ma julgeks tunnistada/arvata, et me ei läinud sinna isegi mitte võitma, vaid lihtsalt hästi esinema. Tuljaku võitja selgitati välja õhtul peale Anna Raudkatsile ja tema loomingule pühendatud kontserdit, mis oli omaette elamus. Vahepeal oli aega arutleda teiste rühmadega, et huvitav, kes küll võidab. Enamasti pakuti Sõlekest, kuulda oli ka Tarbatu ja Türka võimalustest, kuid see jäigi prognoosiks, sest võistluse žürii koosnes inimestest, kes ei olnud üldse rahvatantsu kultuuriga seotud või siis teadsid juba enne võistlust, kellele kümme punkti anda. Aga ma ei virise, sest need kümme punkti saime ju meie. :P
Kuigi Žüriile endale oli võitja juba teada, tehti põnevuse tekitamiseks rahvale tulemused teatavaks Eurovisiooni moodi. Tarbatu jäi peale esimest kahte žürii liiget 3.-4. kohale, kust siis alustati oma stabiilset tõusu, mis kestis võiduni välja. Liidripositsiooni võttis arvatult sisse Sõleke, kelle kannul oli tihedalt Tarvanpää. Kolm vooru enne lõppu (kokku oli vist neid 8) oli Tarvanpää saavutanud endale liidripositsiooni, kuid kukkus sealt kolinal kolmandaks, Sõlekese ja Tarbatu taha, sest keegi väänas neile 10st võimalikust lihtsalt 5 punni. Enne viimast vooru juhtis Sõleke Tarbatut ühe ja Tarvanpääd kahe punktiga. Siis sai Sõleke 8 punkti, mis tekitas meil, tarbatlastel, esimest korda võiduvõimaluse tunde. Seejärel sai Tarvanpää max. 10 punkti, tuues Tarvanpää liidriks, kuna neil oli rohkem kümneid. Näis, et Tarbatul on seda võistlust raske võita - kuna meil kümneid polnud nii palju kui Tarvanpääl, jäi loota vaid maksimumtulemusele. Ja ohhoo nii läkski! Ma mäletan, et me istusime halva koha peal, kus ei näinud koondtulemuste tulpa. Mulle ei jõudnud tükk aega kohale, kes võitis, kuni avastasin, et minu kõrval olid kõik pingid tühjad. Koridorid olid täis meie tüdrukute kisa ja noormeeste möirgeid. Nii hea oli lavale minna pingevabalt, võitjana ning esineda täismajale, kusjuures enamus seisid püsti ja aplodeerisid. Emotsionaalsemalt olen ma ennast tundnud ainult siis kui ma Berliini Olümpiastaadionil MM2006 Saksamaa-Argentiina matši käisin vaatamas ning Miroslav Klose 81. minutil viigivärava lõi.

Kuna võit polnud mul päevakavas, tuli kõik edasised plaanid muuta. Rakveresse minekust sai Tartusse minek ning Mathiesen-Märtsini pakt sai lisaklausli, kus on kirjas: Tuljaku võidu tähistamine vastastikul kokkuleppel lubatud. Kuid peale seda oleme jälle tublid poisid olnud...kuni Lihaselõdvestuseni muidugi. ;)

MEP 2007

Umbes nädal tagasi sai läbi järjekordne Mudel Euroopa Parlamendi Eesti sessioon. Osalejaid oli tublisti (~70) ning korraldus ja meediakaja on iga aastaga kasvanud. Seekord muidugi keskendus meedia rohkem Eesti integratsiooni probleemidele ning MEPi olemusest ja tähendusest juttu väga ei tehtud, kuid siiski, positiivne oli, et kohale olid jõudnud ka noored venekeelsetest koolidest (nt: Sillamäe ja K-Järve). Omaette katsumus oli muidugi nende integreerimine MEP-i seltskonda, kuid nagu pärast selgus, pidasid vähemusrahvuslased üritust ja selle osavõtjaid ääretult sümpaatseks. Tsiteerin ühte neiut, kes andis TV3-le intervjuu: " Venemaa telekanalite uudistes räägitakse pidevalt kuidas eestlased oma kodumaal vähemusrahvusi diskrimineerivad. Viimaste päevade jooksul pole Eesti noored meisse halvasti suhtunud, vastupidi, nad aitavad meid ning teevad kõikvõimaliku, et meie integreerumine mugavamalt kulgeks." - Ülitore! :)

Siiski ei sujunud töö venelastega probleemideta - nad ei oska eesti keelt ning sa proovi komisjoni hästi tööle panna kui kolm inimest vajavad tõlget.

Siinkohal on MEP-l pikk tee minna. Idee on muidugi korraldada Eesti-siseselt venelastele eraldi MEP, sest see tagaks tublimatele vene keelt rääkivatele noortele pääsu rahvusvahelisele MEPle. Mulle tundub, et vähemusrahvused, kui enda jaoks probleemses keskkonnas elavad inimesed, on rohkem huvitatud maailma probleemidest jne. Miks mitte anda neile võimalus? Sellepärast, et eesti keelt ei oska? Usun, et niikaua kuni sama organisatsioon korraldaks mõlemat, nii eesti- kui ka venekeelset MEPi, on meil võimalus andekamad venelased integreerida organisatsiooniga ja sealjuures ka Eesti ühiskonnaga.

Mina jäin üritusega igati rahule. Kui presidentide (v.a. komisjoni presidendid) funktsiooniks on resolutsioonide töötlemispäevadel lebotada, juhendada ja suhelda, siis kogu ürituse viimasel päeval saab senine vähene koormus kompenseeritud. Vaieldamatult saavutab kõige suurema adrenaliini laengu inimene, kes istub täiskogu esimese resolutsiooni arutelu ajal Riigikogu spiikri toolil. Sa oled 50 minutit pideva surve all, sind jälgivad ligikaudu sada silmapaari + meedia, lisaks, kuna rääkida saab ainult üks delegaat korraga, veavad kõik ülejäänud sinu vastu vägikaigast. Kuid ma ei pea seda üldse negatiivseks. Elus tuleb kõike kogeda, ka kriitikat. Ning võim - kui maitse suhu oled saanud, siis ei sa sellest loobuda taha. Kuid võimul on palju negatiivseid nähtusid: kui see sulle pähe hakkab, siis sulle ei jõua kohale, et see on kõigest mäng või siis, et sinu võim sõltub teiste inimeste tunnustusest sinu vastu. Ennast on rakse hinnata, kuid ma arvan, et minu võimutsemine piirdus paari soolase lausega ning puldis kohati liiga vabade väljendite kasutamisega.

Mis oli pettumus? No pettumust ei olnudki, kuid mis oleks võinud parem olla?!

Alati olen seostanud MEPi üritusi ka väikese õhtuse sotsialiseerumisega Tallinna Vanalinnas või Haagi kesklinnas või...teab küll kus... . Siinkohal välistan ma igasuguse rohke alkoholi pruukimise.

Seekord meil aga Vanalinna programm puudus. Meil oli küll kõigi aegade kihvteim õhtune meelelahutusprogramm, kuid see vajub alati ära, sest et inimesed lähevad Tallinna ööbima, ning kui on juttu Vanalinnas seiklemisest, siis paraku jäi see koolist liiga kaugele (Komisjoni töö ja ööbimine toimus Pirita Majandusgümnaasiumis). Eks üritame järgmisel korral mõne kesklinna kooli nõusse saada!

MEPst on palju rääkida.

Ja mis puutub minu jätkamisse antud ürituse korraldamisel või sellest osavõtmisel - ära mitte kunagi ütle: mitte kunagi!

Jalad löövad tuld!

Soovitan teile kõigil soojalt: ära mitte kunagi lase ennast vormist välja, isegi mitte natukenegi!

See nädalavahetus oli Tarbatuga rahvatantsulaager. Mina, vana patuoinas, kes puudus kahest viimasest jõulueelsest trennist, lohistasin vaeveldes oma alavormis alakeha muusikale järgi. Ja ega kahepäevase trenni jooksul paremaks ka ei läinud. Siiamaani oigan oma haiged sääremarjalihaseid ning mul pole elusees nii suurt villi olnud - sinna mahuks vist terve pits vett ära! :O

Aga jh, jumala eest, kui järgmine kord laagrisse kui tapalavale ei taha minna, tuleb regulaarselt jooksmas käia ning hommikul võimelda. Vaevalt, et minust muidugi selline terviseinimene saab. Vähemalt nii kaua kui püsivalt tantsutrennis käin, tervise- ja kaaluprobleeme ei teki, võib rahulikult lebot lasta.

Homme (täna) pärastlõunal on eksam - minu viimane. Lähen arutan Heiko Pääboga Balti riikide välispoliitikast! Kas II MS-s oleks pidanud eestlased oma iseseisvuse eest võitlema. Kui nad oleksid teadnud, et II MS-le järgneb 50 aastat okupatsiooni CCCP all, siis kindlasti oleksid nad relvad koos teiste Ida-Euroopa rahvastega kätte võtnud. Kuid vaevalt, et sel juhul oleksin mina, sina või tema sündinud? Seoses CCCP sümboliga meenub mulle üks arutelu eilsest Postimehest (või oli see Päevaleht?), kus kiruti Baltikumi noori venelasi, kes kannavad vastava sümboolikaga T-särke jne. Mõne inimese jaoks asub kommunismisümboolika natsisõmboolikaga ühel pulgal. Ausalt öeldes puudub mul vimm mõlema režiimi vastu - olen ma ju rahu ja vabadust nautiva generatsiooni esindaja, kuid millegi pärast jätab haakrist siiski väga mõru maigu suhu. Targemate meeste foorumites käib arutelu teemal: Kas kommunismisümboolika tuleks võrdsustada natsi omaga ning see keelustada? Oleme ju kõik CCCP-ga punaseid välkuvaid särke näinud! Kenad ju!? Ma kannaks seda hea meelega! Ma kannaks seda kui inimkonna saavutust - kommunismi ebaefektiivsust suudeti tõestada ning NSVL lagunes. Ning pealegi peaksin CCCP-d sama retroks kui seda on Marati firmamärk. Milleks ärritada Vene riiki ja noori venelasi, kes uhkelt punaseid särke kannavad ja endid "jeestlasteks" ja "jeurooplasteks" kutsuvad? Las see märk püsigu kui meeldetuletus: oli tore aeg, veel toredam, et läbi sai!

Huh, see nädal on busy, väga busy. Kõigepealt on vaja kodus, Rakveres käia ning siis krapsti Tallinna poole. Reedel hakkab Tallinnas järjekordne Mudel Euroopa Parlamendi Eesti sessioon. Täpsemat informatsiooni leiab siit paremalt tulbast Huvitava alt. See on juba minu viies sessioon. Seni olen osalenud kolmel Eesti ja kahel rahvusvahelisel sessioonil. Tõeliselt tore ja hariv üritus, kus noored üritavad simuleerida Euroopa Parlamendi, sealhulgas ka EP komisjonide tööd. Ürituse töine osa kestab kolm päeva: L-P töö komisjonides (vastavalt välispoliitika, õiguse, keskkonna jne komisjonid), mis kulmineerub esmaspäevase Riigikoguga, kus siis kõikide komisjonide ettepanekuid kaitstakse ja hääletusele pannakse. Seekord on minul väga auväärne amet pidada: President of the GA, mis siis pmst tähendab parlamendi töö koordineerimine. Kui võtta arvesse osavõtjate keskmist vanust, mis jääb 18. eluaasta ümber, on see minu viimane MEP. Kahju, kuid tuleb noortele ruumi teha. Juba praegu pean ennast selle ürituse jaoks liiga vanaks, aga kogemus, mida see üritus annab, on liiga ihaldusväärne. Kui ma õigesti mäletan, siis oli see MEP, mis minus huvi poliitika ja maailma parandamise vastu tekitas.

Igatahes, põnev ja töökas nädal saab olema.

Mathiesen-Märtsini pakt

Hommik,

Viimase nädala sündmused on olnud eriti julmad. Kõigepealt reedene päev, millest ma väga avalikult ei kirjutaks, kuid asjaosalised teavad sellest vägagi hästi. Ning sellele järgnes esmaspäev, kui justkui saatuse tahtel juhtus enam-vähem analoogselt minu hea sõbraga. Hea küll, järgmine hommik istusime koos maha ning hakkasime Mathiesen-Märtsini pakti (minu nimi on sarnaselt Molotovile tähestikus eespool :)) kirjutama, kus leppisime kokku, et me mitte kunagi ei joo!!! Heh...tegelikult panime tähtajaks 16. veebruar 2007, aga siiski. Kujutage nüüd ette kahte suurt meluvenda kainena terve kuu aega, eriti kui vahepeal mõnel mehel (Loe: hr. Märtsin) sünnipäev on. Eriti masendav oli see, kui peale paktile allakirjutamist kõik sind õllet tegema kutsuvad. Aga nii ongi parem - sess on veel pooleli ning organism vajab igasugustest tudengijoomadest taastumist, jh, ja ega ei ole huvitatud ka pakti rikkumisest - sanktsiooniks on 500 kulli teisele osapoolele.
Lisaks sellele on meil nii mõndagi tõestada oma korterikaaslastele, Mariusasele ja Miqulajuunasele, kes mitte kuidagi ei usu, et me need kuu aega (toim. 28 päeva) vastu peame. No igatahes mina olen alati olnud parandamatu optimist ning tean, et see kuu aega ei pürgi isegi mitte ligilähedale minu isiklikule rekordile.
Aga muidu on see nädal olnud väga õppimisrohke. Mõiste "õppima" omab minu jaoks väga erilist tähendust. Kui mõni tõlgendab seda sõna kui tõsist 12 hašši tudeerimist Ülikooli Raamatukogus, teise arvates on õppimine aga iga päevane kolme tunnine seanss Euroopa Liidu õigussüsteemi materjali kuhjas, siis minu jaoks on see pigem overview (emak. ülevaade) poole aasta jooksul loengutes kogutud materjalist.

Minu uue aasta loosung: vähem pidu, vähem meelelahutust, rohkem tulevikule pühendumist! See ei ole loosung nüüd teistele/teile, see loosung on mulle. Õnneks olen ma alles 20 aastat vana ning ei pea oma sõpru tulevastel valimistel isikliku kampaania-umbluuga tüütama. Kuid minust kui kampaania A-Teami liikmest te veebruarikuus ei pääse!!!

Praegult, sarkastiliselt oma erakonna loosungile: "Õnn ei ole rahas!" vaadates, meenub mulle minu lapsepõlv. Siin pean silmas aega kui olid veel keskkooli poiss ning peale kooli koju jõudes avastasid laualt alati sooja söögi ja kalli oma pere poolt. Tol ajal ei tekitanud mulle raha väga palju probleeme (ma isegi ei mõelnud sellele), kuna kõige tähtsam oli edukus keskkoolis, populaarsus, väikene karjäärinišš kui ka tung võimalikult kiiresti väikesest Rakvere linnast minema saada. Nüüd kui aasta, kaks, on mööda läinud, tunnen ma alatasa puudust oma kodulinnast, perest ja mis kõige probleemsem, oled kodust kaugel elades taibanud, et raha seab suured barjäärid, tõsiselt suured barjäärid. Niisiis, kas tõesti tundub, et õnn on siiski rahas? Võisin vahepeal seda isegi arvata, kuid tõsi ta on, et kes tööd ei tee, see ei saa pudrukamaluga isegi mitte vasta perset. Kuid ei tohi unustada haridust. Kallis noor sõber, kui sa arvad, et raha on tähtsam kui haridus, pere ja tervis, siis sa eksid rängalt. Kas sa unustaksid hariduse ja teeniksid kohe praegu 15K-d peo peale või sa töötad oma unistuste poole, sööd 3-5-7 aastat makarone, elad vanaema sms-ülekannetest ning teenid ausa, erialase tööga 7 aasta pärast 25K. Ja mitte Edgar Savisaare inflatsiooni-25K ega Andrus Ansipi Euroopa viie parima riigi müstiline 35000$ GDP per capita e. ~35K krooni kuus, vaid tänapäeva 25K. Mis juhtub sinuga siis kui ehitusbuum lõpeb või sa elad üle ränga tööõnnetuse? Kas siis sinu 5-aastasest ehituskogemusest aitab? Nii et õnn ei ole rahas! Ning siinkohal tahaks mainida ka et ma ei kritiseeri ühtegi tublit poissi, kes on peale põhikooli või keskkooli otsustanud, et tema elukutse on just ehitaja. Lucky U, sa suutsid vaadata tõele näkku, olid üle oma egost ning ei roomanud kuhugi 30K eest juurat või riigiteaduseid õppima, sest arvad, et muidu ei saa sinust inimest. See jutt on hoopis minu kallitele tuttavatele, kes tulevad ja küsivad minult: "aga milles siis see õnn seisneb?" Vastan: "Vähem materiaalsust. Rohkem südamega lähenemist! - Minu kui noore inimese jaoks on see edu valem."


Täna (just) sattusin vaatama ka homseid lehti Internetist ja Tohoohh, valimisnimekirjad on üleval. Keegi oskab mulle öelda miks Robert Antropov L-Virumaa piirkonnas kandideerib ja seda koguni Reformarite 2. numbrina Kristiina Ojulandi järel? See, et ta on 2. nr., annab tunnistust Roberti lootustele pääseda Riigikokku. Kuigi mul pole hr. Antropovi vastu mitte midagi, on siiski ilmselge, et L-Virumaa kuuest mandaadist Robertile ei piisa. Tuntakse teda siiski kui politsei ebaõnnestunud (kuigi tema rikkumised polnud eimiskit) kõrget prefekti või mis iganes ta oli ning ükski lihtsurelik ei tea kui kõva mees Robert tegelikult on.

Mis veel silma jäi!?

Minu erakonnal (IRL) on eriti nigel nimekiri Järva- ja Viljandimaa piirkonnas. Seal saab küll IRL pika puuga, kuid sellegipoolest on väga tegijad nimekirjad mujal.

Ning no Keskerakonna tegevust ei suuda ma mitte kuidagi erapooletult kommenteerida. Nende ninasarviklikust poliitikast võib välja lugeda mõndagi:

- Peale Arnold Rüütli kaotust presku valimistel, Villu Reiljani taandamist keskkonnaministri kohalt (käsitledes siinkohal Keskerakonda kui KERA), tunneb Keskerakond põhjusega Reformierakonna hingeõhku kuklas või juba nüüdseks kõhutuuli sammu kaugusel. Ei maksa üldse alahinnata ka IRLi võimalusi edestada Keskerakonda ning roheliste ponnistusi varastada keskilt 2-3%.
- Ja mida Edgar teeb: minu jaoks on see järjekordne kohuke või JOKK või mis iganes. Ta värbab enda ridadesse sellised ühiskonnaelu staarid nagu: Andres Oper (nüüd juba hr Jalgpallijobu 2006) - sportlane, keda ma tohutult olen austanud, kuid näed, tulutult! JOKK seisneb selles, et siin on selge seos Operi isikliku jalgpallikooliga ja tema kandidatuuriga Riigikokku. Kas keegi rumal tõesti usub, et põhikooli haridusega Andres Oper jätab Hollandis hiilgava karjääri ning tuleb Eestimaale Riigikogu saali magama ja küüsi närima. Selge häälepüüdja. Ei oskagi Operile kindlaid arve pakkuda....vast 500-600 häält - lolle leidub. No ja eks Savisaarel ole neid avaliku elu tegelasi veel: veteran korvpallur Metstak, kes vist arvab, et Keskerakonna tugevas kaitses on võimalik ehk algviisikus platsile pääseda ning Aivar Riisalu (mingi ajaleht pakkus teda koguni tulevaseks kaitseministri kandidaadiks). Tehke omad järeldused. :D

Sellised mõttearetused siis. Kriitika on oodatud.

Järgmise korrani.